15. mail 1990 korraldas nn Interrinne Tallinnas Toompeal Eesti võimude vastase meeleavalduse, mis ähvardas muutuda vägivaldseks konfliktiks Nõukogude impeeriumi meelsete ja Eesti iseseisvuse pooldajate vahel.

Juba suvel 1988 olid Tallinna nõukogudemeelsed ringkonnad loonud vastukaaluks Rahvarindele Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (lühendatult Interrinne ja rahvakeeles intrid). Interrinde toetuseks moodustati veel töökollektiivide ühendnõukogu ja vabariiklik streigikomitee, kes kõik koos hakkasid korraldama meeleavaldusi NSV Liidu keskvõimu poliitika toetuseks. Sisuliselt olid need okupatsiooni ajal siia saabunud vene keelt kõnelevate ja peamiselt üleliidulise alluvusega suurtehases töötanute vastuaktsioonid eestlaste laulva revolutsiooni üritustele.

Laulev revolutsioon oli 1990. aastaks jõudnud seisu, kui võeti ametlik suund Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sama aasta märtsis vabalt valitud ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi kuni lõpliku iseseisvumiseni. Samuti otsustati lõpetada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine ning taastada ametliku nimetusena Eesti vabariik ja võtta kasutusele selle sümboolika.

Eesti NSV sümboolika kasutamise lõpetamine saigi ajendiks Interrinde meeleavalduse korraldamisele. Toompeale Lossi platsile kogunenud rahvamass kandis punalippe ja karjus Eesti võimude vastaseid loosungeid, mida ürituse üks juhte Mihhail Lõssenko aina õhutas. Sündsuse piire ületavate hüüete kõrval nõuti „seaduslike“ võimustruktuuride taastamist ja  Baltikumis presidendivõimu kehtestamist ning kutsuti kohalikke Nõukogude sõjaväeosi kaitsma siinseid venekeelseid elanikke.

Olukord eskaleerus, kui aktivistid viisid Toompea lossi katusele punalipu ja rahvas murdis lossihoovi sisse. Kohal olnud ja korda kaitsma pidanud, peamiselt venelastest koosnenud miilitsaüksus oli suhteliselt passiivne ega teinud selleks eriti takistusi. Lossi sisehoovi takistuseks toodud veoauto lükati eest koos väravatega.

Selles olukorras otsustas valitsusjuht Edgar Savisaar pöörduda raadio kaudu kõigi kuulajate poole palvega tulla Toompeale – kaitsma seaduslikke riigivõimuorganeid riigipöörajate eest. Kuulasaks said tema sõnad: „Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!“

Üleskutsele reageerisid tuhanded eestlased, kes kogunesid Lossi platsile, samal ajal kui meeleavaldajad olid surutud lossi hoovi. Tekkis oht, et seni rahulikult koos elada suutnud eestlaste ja venelaste vahel puhkeb avalik vägivald.

Õnneks suutsid lossis viibinud ülemnõukogu ja valitsuse liikmed rahvamasse rahustades kõige hullema ära hoida. Meeleavaldajatele avaldas iseärnis mõju mundris ülemnõukogu saadiku kindralleitnant Zijautdin Abdurahmanovi selgitustöö. Nii said nad küll kohale tulnute vilekoori saatel, aga siiski rahumeelselt Toompealt lahkuda. Õhtu Toompeal lõppes spontaanse ühislaulmisega ja laulev revolutsioon võis veretult jätkuda.

Allikad:

· „XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. IV osa, 21.01.1981–31.12.2000“ (aluskäsikiri: Mati Graf). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

· „Eesti ajalugu: kronoloogia“ (Ain Mäesalu jt). Tallinn: Tänapäev 2015.

· Allar Viivik „“Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!““. Õhtuleht, 14.05.2005.

· Maarius Suviste „“Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!““. Õhtuleht, 15.05.2010.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis