2
fotot

Minu silmad on oma eluaja jooksul kinolinal ja väiksematel ekraanidel igat sorti pläusti näinud, osa sellest olen isegi vabatahtlikult üles otsinud. Küll aga on mul raskusi meenutamaks, millal nägin niivõrd kasutut ja ebavajalikku järjeosa, kui seda oli 2018. aasta seni kõige kehvem linateos (kohustuslik jaanuarihuumor), „Astraal 4: Viimane võti“.

Õudusfilmiseeria „Astraal“ verivärske episood paljastab vaatajale pisut seeria keskse tegelase, tondipüüdja Elise Rainieri lapsepõlve ja kes oleks osanud arvata - see oli ikka räigelt pekkis! Isa oli vägivaldne ning arvas, et Elise väited kummituste, deemonite ja muu säärase nägemisest on täielik tühi-tähi, mitte reaalne asi, millega tüdruk pidevalt rinda pidi pistma. Seetõttu jagati neiule iga nähtud vainaja eest üks korralik kepihoop vastu alaselga, tema vend ja ema olid seda kõike aga sunnitud pealt vaatama.

Üks ajahüpe hiljem ning Elise kutsutakse ühe kliendi poolt tagasi tema lapsepõlvekoju, kus deemonid taaskord võimust on võtmas. Ja siis üritataksegi kurjadest hingedest lahti saada, taustal aga jagatakse vaatajale infot, mille teadmine ei paku midagi uut nii vanale fännile kui ka esmakordsele vaatajale. Kõike seda tehakse ääääääääääääärmiselt aeglaselt - film kubiseb kaadritest, kus tegelastel läheb ühest toanurgast teise jõudmiseks vähemalt 20 minutit ning selle jooksul jõuavad nad ka vähemalt paarteist puhkepausi ja kolm lõunauinakut teha.

Samuti tehakse kõik need ehmatamiskohad väga etteaimatavateks. Ainult ühel hetkel kargab koll ekraanile pisut teisest kohast kui oleks arvata võinud ning ma olen enam kui veendunud, et filmitegijad selle otsuse peale üksteisele seljale patsutasid ja enda palgatšekile kolmekordse boonuse juurde kirjutasid. Muul ajal on valem täpselt sama - dramaatiline moment, äärmiselt labane nali, minimaalsete audiotasemetega pingekruttimine ja seejärel vali mürtsatus, millele järgneb üle kinosaali leviv korralik kajakalik lõkerdamine ja vaikne hülgemöla pinginaabriga.

Huumorist rääkides - see on ikka nähtus omaette. Pisike vimkaviskamine pole kunagi kellelegi halba teinud (hiljutine „Titanicu“ vaatamine meenutas näiteks, kuidas ka kõige hullemates olukordades korduvalt koomuskit tehti), aga „Astraal 4“ komejant tundub küll pärinevat 8-aastaste sulest ja ma poleks väga imestanudki, kui enne lõputiitreid veel ühe peerunaljagagi lagedale oleks tuldud.

Umbes peale 5 esimest minutit kaalusin sügavalt, kas öelda oma kaasasolnud sõbrale tänusõnad kinnokutse eest, aga minul selle filmi vaatamiseks kannatust ei ole. Kahjuks otsustasin selle vastu. Pärast koju lonkides muidugi mõtlesin, et miks ma üldse seda vaatama läksin, kuna tegelikult ei suutnud ma eelmise kolme episoodi peale rohkem kui kahte meeldejäävamat momenti meenutada.

Jaga artiklit

1 kommentaar

P
planet  /   19:38, 9. jaan 2018
Nii hull ka polnud, on igavamaid õudukaid kinos jooksnud. Muidugi venis ja lõpp läks kuidagi lappama. Ja odavalt läbi aetud, see paistis kohati läbi. Aga minu kui lihtinimese peal täitsa töötasid need ehmatuskohad. Aga hiljuti jooksnud "It" ja "Annabel 2" olid ikka pea jagu üle.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis