Tartus töötab taksojuhina kooliõpetajatest vanemate poeg, juba eakas mees, kes on rahvuselt valgevenelane Polotski ja Vitebski vahelt, Lääne-Dvina ehk Zahodnaja jõe äärest ehk Daugava ülmjooksult. Hariduselt on ta Leningradis õppinud raudteeinsener mootorite remondi vallas. Tema abikaasa on juuditar. Neil on kaks last. Tütar on eestistunud ja õpetab ühes Tartu eestikeelses gümnaasiumis matemaatikat, poeg oskab eesti keelt, kuid eelistab vene keelt. Mees on küllalt kinnine, ei räägi oma kolleegidega peaaegu üldse mitte, nii et kui ta istub autos, siis vaatab ta rooli tagant arvutist e-uudiseid ja videofilme. Meie kummatigi kõneleme.

Kolm Metsamaad

Mina jutustan talle eesti kultuuriloost ja siinsetest inimestest, tema õpetab „vastutasuks“ valgevene keelt. Süntaksit mitte, hääldust ja sõnavara, täpsemini fraseoloogiat, küll. Et viimast mõista, peaks omama mingitki ülevaadet Valgevene etnoloogiast, Metsamaa geograafilisest liigendusest, Ida-Galiitsiast. Metsamaast ta ei räägi, eriti kuna neid on tema jaoks kolm. Üks on see, kus võiks olla sälilinud veel kilde idaslaavlaste paganlusest nii, nagu see kajastub linakasvatuses. Tööjõulised mehed asustati sealt ümber Tallinna kindlustustöödele Esimese maailmasõja künnisel.

Teine Metsamaa on see, mille keskel hävitas elukeskkonna katastroof tuumajaamas Prõpjatsi jõe ääres 26. aprillil 1986. Prõpjats on Dnipro parempoolne lisajõgi, millest ammutati tuumajaama jahutusvett. Tuumakatel suleti sarkofaagi, ent jõge ei pannud keegi seisma ja kuigi lihtrahvas aeti kodudest välja, jäi loodus paigale. „Minu“ valgevenelane väldib seda tragöödiat üldse, mina olen lugenud tuumajaamade ja nende katlasüsteemide projekteerijate mälestusi, milles ühed oma vigu ei tunnista, teised, näiteks akadeemik Anatoli Aleksandrov (1903–1994) taganesid vastutusest, kuna kolmandad, näiteks akadeemik Valeri Legassov (1936–1988), ei pidanud intriigides vastu – Legassov poos end üles.

Kolmas Metsamaa on õieti diasporaa, need kohad endises Nõukogude Liidus, kuhu polesjelased ja katastroofi tagajärgede likvideerijad asustati. Ametlikult peaksid nad kõik olema mitmendat põlve polikliinilise järelevalve all.

Olgu kohe tunnistatud, et „minu“ valgevenelane ei tegele meie sõitude ajal Valgevene riigikorraga ega parlamentaarses riigikorras loomuliku opositsiooniga ja riigikaitsega. Valgevene etnoloogiat tunneb ta minust halvemini ja on sõnu, mida tema kodus ning koolis pole kunagi kasutatud – näiteks „tosin“ (ladina duodecim, eesti „kaksteistsõrmiksool“, ukraina “õlletosin“ ehk kuus purki pakendis, ameerika „viis tosinat“ ehk 60 tk, valgevene “tuzin“, valgevene „kuraditosin“ ehk 13). Niisugustest tõsiasjadest kuuleb ta minu käest, küsides eneselt, kelle pagana käest ta saaks kontrollida, kas ma eksin, kui ma eksin.

Lõimumisest ei räägi

Kui ma jutustan talle Juri Lotmanist, siis peaksin rääkima ka Puškinist ja semiootikast. Kui tuleb jutuks Paul Ariste, siis inimlikku pilti pole minusugusel raske visandada. Märksa keerulisem on kirjeldada Ingerimaad, Vadjapoolist, vepslasi, Päris-Karjalat ja Karjala perifeeriat, läänemeresoomlaste idapiiri ning slaavlaste väljarännuala Doonau ääres. Teeme seda meile jõukohases vene keeles, vältides sovetisme ja kõiki neid võõrapärasusi, mis pole pärit ühestki keelest ning mida ükski vene keele autoriteetne sõnaraamat ka edasi ei anna.

Kui mina tahaksin püsida rangelt oma põhikooliaegses eesti keeles, katkeks meie jutt veel enne, kui see algakski, sest tolles keeles polnud „keeleline ümberlülitumine“ ühestki otsast oskussõna ja ingliskeelne switching oli üsna uus. Praegu tuleks „minu“ valgevenelasega aga lahti rääkida, miks see mõiste on Ukraina diasporaas Ameerikas ning Kanadas täiesti enesestmõistetav, Ukraina ja Valgevene Metsamaa piiril aga tarbetu metakeelsus. Märksa lihtsam on meil kahekesi arutleda Ida-Lääne-suunalisest raudteetransiidist Peterburi, Laukaansuu sadama ja Narva vahel kui teha kindlaks, mitmekihiline on nüüdisaegne valgevene keel Venemaa ja NATO vahel.

Kas see tähendab, et me räägime rangelt apoliitilist juttu? Üldsegi mitte! Me kõneleme pensioni reaalväärtusest, riigieelarvest ja kohaliku omavalitsuse tulubaasist ning kuidas see praktiliselt kujuneb, ning eeskirjadest, mille järgi peab taksojuht täitma igasuguseid (osalt totraid) nõudeid, kuid ei pea täitma nõuet, mille järgimiseks ei sobi Tartu linnas mitte ainuski ametnik. Ei sobi, sest on täielik võhik. Tartu linnas nimelt ei pea ükski linnaametnik tundma linna ega maakonna ajalugu. Isegi mitme maakonna oma, kuna Tartu taksojuht võib saada väljakutse ka vahemikust Jõhvi–Pärnu.

Integratsioonist ja lõimumisest me niisiis ei räägi. Ammugi ei võrdle me eesti- ja venekeelseid teleprogramme. Nende sisu ei arenda meid. Siinsed taksojuhid vaatavad välismaiseid loodussaateid ning saateid Teise maailmasõja ajaloost, see on ajast 70 aastat tagasi. Iseasi, kui Minskist või Moskvast tuleks saade idaslaavlaste küüditamisest või põletatud maa taktikast 1939–1941. Või Volga-sakslastest või Eesti tatarlastest. Esialgu tuleb olla aga päris elementaarne ja teha vastastikku selgeks, kes on väikevenelased, kes valgevenelased, kes punavenelased („punane“ tähendab siinkohal rahvarõivaste värvi, mitte enamlust), kes mustvenelased. Panna ETV+ ja Tallinna TV „lihtsalt“ kokku ei selgita midagi. Kuni nad ei seleta Moskvat või kogu Venemaad arusaadavamalt kui BBC, seni jäävad nad alla kõigele, mille intensiivsus on suurem kui kohalikul väntorelil.

Jaga artiklit

2 kommentaari

O
oo mula  /   10:07, 9. jaan 2018
Asja mõte jäi hüplevaks.
T
To oo mula  /   12:35, 12. jaan 2018
Loe uuesti!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis