Repliik

Oudekki Loone | Eesti võimalus Palestiina konfliktis (32)

Oudekki Loone, riigikogu liige, Keskerakond, 7. jaanuar 2018 19:45
Foto: Stanislav Moshkov
Palestiinas elavad juudid ja araablased. Enamus viimastest on molemid, vähemus kristlased. Jeruusalemm on püha nii juutidele kui moslemitele kui kristlastele, Jeruusalemma staatus on üks osa konfliktist ja seetõttu saab selle linna staatus olla kindlaks määratud koos mõlema poole kokkuleppega ka kõiges muus.

USA otsus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana enne, kui kohapeal olevad inimesed on leidnud pooli rahuldava kokkuleppe, on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning sama absurdne, kui Trump teataks ühel päeval, et tunnustab Eesti pealinnana Peterburi.

Samal teemal

Loomulikult hääletas Eesti ÜRO resolutsiooni poolt, mis kinnitas, et kõik otsused ja teod, mille eesmärk on muuta Jeruusalemma staatust on tühised ning kutsus üles kõiki riike mitte looma diplomaatilisi missioone Jeruusalemma ja austama kõiki ÜRO julgeolekunõukogu asjassepuutuvaid resolutsioone (mida on kümneid). Sama tegid Eesti NATO-liitlased Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik.

USA on tänaseks lubanud vähendada rahalist panust ÜRO bürokraatia ülevalpidamiseks ning on tõenäoline, et Trumpi administratsioon viib USA saatkonna üle Jeruusalemma. Senisele rahuprotsessile on antud suur hoop, arvatavasti pöördumatu. Binyamin Netanyahu on pidevalt kinnitanud, et tagasipöördumist 1967. aasta „mittekaitstavatesse“ piiridesse ei ole, palestiinlased peaksid tunnustama Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja aktsepteerima reaalsust maastikul (see tähendab ka kõiki 1967. aastast lisandunud asundusi). Seega, Iisraeli positsioon on vana hea keskaegne „mis sõjas vallutatud, see minu“. Ainus viis vanade piiride juurde tagasi pöörduda oleks uus sõda, aga ükski terve mõistusega inimene ei soovi ilmselgelt asuda sõjateele tuumariigi vastu, ükskõik kui õilis põhjendus ka ei tunduks. Trumpi otsus diplomaatilise missiooni viimisest Jeruusalemma näitab, et ta toetab täna Netanyahu visiooni – ja kahjuks näib, et USA ei jää siin ainsaks riigiks.

Selles uues reaalsuses tähendab aga „kahe riigi“ lahenduse pooldamine parimal juhul palestiinlastele Bantustani loomist. Palestiinlased jäävad Netanyahu Iisraeli praeguste ettepanekute kohaselt ilma veeallikatest, parimatest maatükkidest ja rahvusvahelistest piiridest, nad jäävad elama reservaatidesse: ilma vabast ühiskondlikust ja majandusarengust. Rahvusvaheline kogukond, Euroopa Liit eriti, peaks omaenda ettepanekud ümber vaatama – lahendused tuleb leida sõltumata arvamustest konflikti põhjuste kohta, eesmärgiga võimalus tulevikus rahu saavutada. Kui soovida saavutada olukorda, kus nii isiklik kui kollektiivne vabadus on tagatud nii iisraellastele kui palestiinlastele, siis tuleks täna kujunenud situatsioonis üles otsida „kaks rahvast, üks riik“ ettepanekud. See tähendaks tänase Iisraeli ja Palestiina pinnal föderaalset sekulaarset riiki, kus kõigi elanike õigused on kaitstud, kus kõigil tänastel elanikel on kodakondsus. Sellesse stsenaariumisse võiks mahtuda isegi iseseisev Gaza, mis on oma elanikkonnalt suhteliselt homogeenne. Üks asi on kindel: lahenduses peavad kokku leppima ja selle kinnitama mõlemad Palestiinat oma ajalooliseks kodumaaks pidavad rahvad ise.

Tänane välispoliitika vajab paindlikkust. Eesti ja teised väikeriigid saavad just seda paindlikkust pakkuda. Seega on eriti oluline, et me ÜRO hääletusel üles näidatud head diplomaatilist taipu vedelema ei jätaks, vaid astuks rahuprotsessis konkreetsete ettepanekutega edasi. Konflikti osapooltel võib olla kergem, kui väljastpoolt pakutakse lahendusi, mida nad on nõus pooldama, aga ei saa ise poliitilistel põhjustel välja pakkuda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee