Kommentaar

Valve Raudnask | Keelekukutajad ja geeniused (28)

Valve Raudnask, ajakirjanik, 7. jaanuar 2018, 19:39
 
Meie klass, niipalju kui meid, 1955. aastal keskkooli lõpetanuid, veel on, korraldab igal aastal detsembris ühe või teise kooliõe pool pärastlõuna. Alati oleme siis rääkinud lastest, lastelastest ja lastelastelastestki. Oleme vist esimene põlvkond, kes mitte enam harva erandina, aga mitte ka veel reeglina,  näeb ära oma lapselapselapsedki.

Aga seekord ei rääkinud me lastest, tervisest ega poliitikast. Mitu klassiõde olid kuulnud hommikul Vikerraadiost, et 2018. aasta eesti keele riigieksamit ettevalmistav komisjon on otsustanud hindamisjuhendit muuta. Muuta nii, et lugemisülesannete vastustes  õigekirjavigade eest punkte maha ei arvata. See muutvat lugemisosa hindamise läbipaistvamaks.

Riigikukutamine

„See on suur uudis, et harimatus muudab midagi läbipaistvamaks.“

„Ehk haaravad ka matemaatikud ideest kinni ega hakka tekstiülesannetes  vastuste kallal norima. Pole hullu, kas 2 kaalikat ja 3 porgandit on kokku 5 või 6 juurvilja. Peaasi, et laps on vastuse kirjutanud.“

Nii me üksteise võidu nördinult arvasime. Ja olime kurvad ka, et üldse selline mõte on kellelgi pähe tulnud. Minu talupojamõistus ei saa asjale üldse pihta. Kui mul on õigekiri selge, ja gümnaasiumilõpetajal peaks see selge olema, kuidas ma oskan siis ülejäänud eesti keele eksami vigadeta kirjutada, aga lugemisülesannet ei oska. Ajakirjanikuna aga arvan, et ükski tekst ei saa selge ega läbipaistev olla, kui see on kirjavigu täis.

Ei tohi väga kuri olla, aga ettepaneku tegija, kui moodsalt öelda, peaks endale leidma  väljakutse kuskil väljaspool Eesti haridust. Õigekirjaoskuse lahjendamisel on kerge riigikukutamise maik juures. No see on  naljaga pooleks öeldud, et saaks ajaleheloole lööva pealkirja panna.

Hingele tegi head see, et eesti keele õpetajad lõid kõva lärmi ning haridusminister Mailis Reps on öelnud, et viga on viga.  Aga tuleb olla väga valvas, et selliseid hariduse lahjendamise katseid edaspidi ette ei võetaks.

Eesti kooliharidust ei püüa lahjendada üksi ametnikud. Väga kogenud matemaatikaõpetaja tuli koolist ära. Uurisin, et mis juhtus. Et kas uus direktor või mõni teine kooliülemus segab tööd.

„Absoluutselt mitte! Just vastupidi, direktor kaitseb õpetajaid.“

„Kelle eest direktor teid siis kaitsma peab?“ uurisin

 Õpetaja seletas: „Siia Tallinna lähedasse asumisse on tekkinud uusrikaste uhked majad. Kui inimene on järsku rikkaks saanud, eks ta arva siis, et on geenius. Ja geeniuse lapsed peaksid ka geeniused olema.“

Uurin, kuidas see „geniaalsus“ välja lööb.

„Matemaatika ongi raske aine, aga ühiste pingutustega venitame poisile „kolme“ välja. „Mis, minu pojal „kolm!“ helistab lapsevanem järgmine päev direktorile. Ja on kindel: „Siin saab asi ainult selles olla, et õpetaja ei oska õpetada.“

„Ma pean õpetajakutsest niipalju lugu, et Mogri-Märtidega maid jagama ei hakka.  Mis sa ikka sõdid sellistega, keda ei huvita lapse õppimine, vaid ainult hinne.“

Ja ta tuligi koolist ära. See konkreetne daam saab juba pensioni ja tal on ka mitu muud teenimisvõimalust. Aga mida teevad noored õpetajad? Eriti nende ainete puhul, milles riigieksameid pole.

„Ah panen „nelja“ ära, mis sest, et otsib Volgat Aafrikast.“

Teine õpetaja tegeleb klassis ainult nendega, kes õpivad: „Ma pean ju ka mingit töörõõmu tundma.“

Kolmas otsustab: “Ah, mis ma pingutan. Olen pigem selline tore tädi. Kõik on rahul ja vanemad peavad lugu.“

Olen ise kogenud, et eesti keele õpetaja ei paranda kontrolltöös kõiki vigu. Ei märka? Küllap märkab, aga milleks laste ja vanemate tuju rikkuda.

Samuti pole õpilaste lugemisoskusega kõige paremad lood. Küsisin selleltsamalt kauatöötanud õpetajalt, mis juhtuks, kui ta 7. klassi poisi isale ütleks, et tema poeg ei oska lugeda.

„Selline õpetaja ei lasta üksnes lahti, vaid pannakse kinni ka.“

Ärge lammutage

Uurisin temalt veel, millal asjad lahjema kooli suunas liikuma hakkasid. Ta arvas, et eks ikka siis, kui õpetaja-õpilase suhteid hakati võtma kui kliendi ja teenindaja suhteid. Ja kliendil on ju teatavasti alati õigus!

Samuti laastab tema meelest kooliharidust see, et „kaks“ pole enam „kaks“.  Õpilasel on õigus „kaks“ kahe nädala jooksul ära parandada ja arvesse läheb ainult uus hinne. Milleks kontrolltööks õppida, arutleb hooletum õpilane. Ehk läheb õnneks ja vean õppimatagi „kolme“ välja. Ja kui ei vea, pole ka midagi katki. “Kahte“ saab ju ära parandada.

Vaidlen nimme vastu:“ Muidugi, õpetaja aega kuritarvitatakse, aga „kahte“ parandades õpib ju laps lõpuks koolitüki ära.“ 

Õpetaja muigab nukralt:“Ah et nii õpib laps ikka toolitüki ära? Jah, korraks ajab pähe ja ülehomseks on see sealt läinud. Haridus on siiski pidev õppimine, mitte hinnete parandamine.“

Ain Kaalepil on luuleread; et „ärge lammutage vana teatrit veel“. Ärge lammutage ka Eesti kooli. Väga demokraatlikku kooli, kus ajast aega on arvatud, et just õpetaja nõudlikkus näitab austust õpilase vastu. Kõigist ei saa loomulikult akadeemikuid ja arste, aga tore, kui kassapreiligi ainult „Selgeltnägijate tuleprooviga“ ei piirdu, vaid ka „Estoniasse“ tahab minna

Nii et kui me, vanaemad ja vanavanaemad, rääkisime tol pärastlõunal eesti keelest, siis rääkisime tegelikult ka lastelastest ja lastelastelastest.

28 KOMMENTAARI

m
Maša 8. jaanuar 2018, 20:07
Lapsed on ära sandistatud nii vaimselt kui füüsiliselt.
s
Spordiinimene 8. jaanuar 2018, 19:34
Just samasugust põhjendamatut lahjendamine plaanitakse ka kehalise kasvatusega, kus tahetakse kõikvõimalikud normatiivid üldse ära kaotada ja hinnata ...
(loe edasi)
Loe kõiki (28)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee