Arvamus

ANDREI HVOSTOV OMASTEHOOLDE KOGEMUSEST: vanemate hooldekodust äratoomine tähendaks katastroofi (208)

Denes Kattago, 6. jaanuar 2018, 16:42
Andrei HvostovFoto: TEET MALSROOS
Õhtuleht avaldas tugeva lugejate tagasiside saanud loo voodihaigetest eakatest, kes on eakate hoolekande raskuste tõttu oma lähedastele parajaks koormaks. Sama teemat on käsitlenud ka ajakirjanik Andrei Hvostov, kes oli nõus Õhtulehega oma mõtteid jagama.

Andrei Hvostov kirjutas viis aastat tagasi resonantse loo omastehooldusest oma kogemuse najal. Küsisin temalt, kas on midagi muutunud võrreldes selle ajaga ja kuhu toonane debatt omadega jõudis. Andrei vastas, et omastehooldusega pole tema teada asjad paremuse poole liikunud ja et kunagine lugu Annleenaga õpetas talle ühte asja – ära looda kellegi abile, sa pead ise kõigega hakkama saama.

Avaldame Hvostovi kommentaari täies mahus ja muutmata kujul:

„Minu elukaaslane, kelle ema oli Annleena, on nüüd täisorb, tal suri hiljuti ka isa. Suri vähki. Isa oli tubli mees, ei hädaldanud, suri kiirelt. Ma olen talle selle eest väga tänulik. 

Kui inimene ei saa mingil põhjusel oma vanemaid enam hooldekodus hoida, näiteks rahalistel põhjustel, siis see oleks katastroof kogu perele. 

Samal teemal

Milleks on võimatu ette valmistuda. Kui see juhtub, siis see juhtub.

Üks minu sõber sai seda hiljuti oma nahal tunda. Tema emal oli ajukasvaja. Suvel jäi ta pimedaks. Tütar oli sunnitud ema elamise kusagil Kesk-Eestis likvideerima ja ta enda juurde Tallinnasse võtma. Ent asi ei piirdunud nägemise kaotusega. Ema hakkas kuulma hääli, talle tundus, et tema tütar räägib köögis mingite võõrastega, jutuajamiste sisuks oli tütre plaan ema tapmiseks. Ajukasvaja ilmselt mõjutas mingeid selliseid piirkondi, mis tekitavad psühhoosi. 

Mingi hetk läks asi täiesti kontrolli alt välja. Tütar käib tööl, õhtul koju saabudes leidis ta kodunt kirjeldamatu segaduse. Annleena oli aheldatud voodisse, see piiras tema tegutsemiareaali. Aga see inimene oli pime ja psühhoosiga, kuid ta liikus korteris ringi.   

Tütar mingit abi ei saanud.

Minu elukaaslane, toetudes kunagisele kogemusele Annleenaga, käis teda aitamas. Abi seisnes põhiliselt psühholoogilises toes, aga näiteks ka õpetusest, et kui ema hakkab märatsema, siis tuleb kiirabi kutsuda välja järjest kolm korda, kahel esimesesel korral nad ei võta teda kaasa, võtavad kolmandal.

Meie sõbra olukord muutus täiesti meeleheitlikuks, sest arstide prognoos jäi ebamääraseks – meedikud ei teadnud, kui kaua ema sellise ajukasvajaga veel elab.

See noor naine, kellest ma räägin, ei olnud nii tugev inimene kui minu elukaaslane. Minu naine hooldas 4,5 aastata voodihaiget naist ja EI LÄINUD hulluks. Aga ma tean veel mõnigatest juhtumitest, et üldiselt peetakse vastu aasta, poolteist. Siis algavad hooldajal endal juba psüühilised häired.

Umbes kuu aega tagasi tuli uudis, et see ajukasvaja käes kannatanud ema on surnud.

Ma tantsisin suurest rõõmust. Ja mul pole häbi seda öelda.“

208 KOMMENTAARI

a
A.L. 7. jaanuar 2018, 22:48
Kui meil on ühe hooldaja kohta 25 hoolealust ja hooldaja saab miinimumi,siis tekib küsimus,kuhu läheb ülejäänud raha25x700-900 annab kokku 17,500-22,500.Ei tahaks eriti uskuda,et majanduskuludeks ja tuleb veel puudugi samapalju.
l
Lisan veel Marikese tekstile... 7. jaanuar 2018, 16:50
Olin ka hooldekodus tööl kuid mitte hooldaja. Kui hooldajal on 25 hoolealust ja teda peab kõigile kõigiks toiminguteks jätkuma, miks siis omased ei sa...
(loe edasi)
Loe kõiki (208)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee