Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 48. koht: kõige eestilikum luuletaja on Juhan Liiv 

Indrek Riigor, 7. jaanuar 2018, 00:01
Juhan Liivi haud Alatskivi kalmistulFoto: Aldo Luud
Aastatel 1864–1913 elanud Juhan Liivi võib nimetada eesti kirjanduse hulluks geeniuseks, kes pani oma loominguga aluse eesti nüüdisluulele. Sama tähtsaks võime pidada Liivi mõtet Eesti riigist ajal, kui keegi teine seda veel ette ei kujutanud.

Nii luuletaja kui ja proosakirjanikuna tuntuks saanud Juhan Liivi elu kujunes traagiliseks. Töötanud nii kooliõpetajana kui ka mitme ajalehe (Virulane, Sakala ja Olevik) toimetuses, haigestus ta 1894 skisofreeniasse ja tõmbus avalikust elust tagasi oma kodukohta. Kui poleks olnud psühhiaatrit ja publitsisti Juhan Luigat, kes Liivi n-ö taasavastas, teaksime sellest erakordsest kirjanikust hulga vähem.

Samal teemal

Paradoksaalsel kombel kirjutas Liiv oma loomingu paremiku just haigena. Ta astus eesti kirjandusse huvitava rahvapärase jutukirjanikuna, kelle ajalehejutud, eriti „Peipsi peal“ olid omas ajas värsked ja huvitavad. Tema kolm pikemat proosateost „Käkimäe kägu“ (1893), „Vari“ (1894) ja „Nõia tütar“ (1895) olid koos Eduard Vilde ja August Kitzbergi teostega eesti külaproosa aluseks.

Suurima panuse andis Liiv siiski luuletajana. 20. sajandi algul ilmus ta taas üldsuse ette avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Liivi tõstis pjedestaalile rühmitus Noor-Eesti eesotsas Gustav Suitsuga, pannes kokku esimese Liivi luuletuste kogu (1909, 1910). Oletatavasti 1905. aasta revolutsioonisündmuste mõjul kirjutas Juhan Liiv 12salmilise luuletuse „Kas näitad?“, kus oli ka kuulus salm:

Ja nõnda on lugu ka Eestis

ja nõnda on elu kiik:

ükskord – kui terve mõte –

ükskord on Eesti riik!

Liivi luulele oligi iseloomulik valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused.

Haigena ja ühiskonna silmis heidikuna kirjutas Liiv üksnes sisemisest sunnist. Tema tundliku natuuri üks õilsam ilming oli Friedebert Tuglase meenutuste kohaselt valmidus annetada ehitatava Estonia teatri heaks oma riided: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on“.

Allikad:

Sirje Olesk „Juhan Liiv (1864–1913)“. Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline veeb: Eesti Kirjandusmuuseum, 26.03.2013.

Juhan Liiv. Liivi Muuseumi veebikülg, 2018. http://muusa.ee/?page_id=10

XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa, 1.01.1900–16.06.1940 (aluskäsikiri: Mati Graf). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.

Küllo Arjakas „Eesti omariikluse mõte esimest korda trükisõnas“. Postimees, 28.02.2012.

Ülla Veerg „Estonia keldrist leitud pintsak võis kuuluda Juhan Liivile“. Rahvusooper Estonia veebikülg, 01.04.2013. http://www.opera.ee/arhiiv/11023/

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee