Kommentaar

Jüri Pino | Hümn keset küla (23)

Jüri Pino, kolumnist, 5. jaanuar 2018 18:21
Õudne peavaev. Meenutada, et kas oldi koos tuhandetega üllatunud, kui uusaasta saabumisel hümni ei mängitud. Vist oldi. Aga võib-olla mitte.

Kui hakati pärast presidendi kõnet üles kütma, et nüüd tuleb oodatud laul ja hümni asemel kõlas hoopis „Eestlane olen”, mõeldi: ahah, seekord siis sedamoodi. Miks ka mitte.

Siis oli ju hirmsasti tegemist, vaja õue paugutamist kaema tormata, vahuviina avada – huvitaval moel tundub ammu, et šampanjat tuleb ikka õues, pimedas ja külmas lürpida – ja see läks suuresti meelest ära.

Mistap, kuna nii hümni ärajätmise üle pahurdajate kui ka ah-mis-tost ütlejate seas on rohkesti inimesi, kellega ei taha tülli minna, st sõpru, tuttavaid ja muid Jänese sugulasi, Aleksander Sitikas nende hulgas, targutaks nii pehmelt, kui veel oskan.

Vaat ei usu kuritahtlikkust hümni ärajätmise man. Et Karmel Killandi on tegelikult agent koodnimega Karmen Girljand, töötab Vene kosmosevägede luurele ja saab neli kuldrubla tükist. Või, vastupidi, töötab Brüsseli nivelleerimisbüroole ja saab neli kuldeküüd tükist.

Oletatavasti oli tegemist sedasorti apsakaga, mida saab kokku võtta sõnaga niikuinii. Hümn tundus nii enesestmõistetav, et kellelgi ei tulnud pähegi võimalus seda mitte mängida-laulda. Niikuinii peab keegi meeles. Keegi teine. Kolmas. Neljas. Pole põhjust muretseda, niikuinii. Kaege ise enda ümber, unustatakse ikka seda, mis harjunud. Ust lukku panna, näiteks. Ning lootusetult kadunud asjad kipuvad enamasti silma all olema.

Muidu kukkus ju ETV-l kõik hästi välja. Mitte et teised oleksid kehvad olnud. Aga riigivisioon teadis, mis teeb, tegi ära kah, selline mulje jäi. Nikolai Bentsler oli vaimustav. Kes aga tema eesti keele kallal norib, kaegu enda oma, kuidas räägid, eestlane, veel hullem, kuis kirjutad. „Igat”, „töödata” ja „krt” iga kolmas sõna.

Hää nüüd küll.

Juhtus aps. Sest peaks tüli ja vihata üle saama.

Nii et kes tahab, vihaku nüüd mind, sest hakkab tulema.

Teeks hümni keset küla, võtaks selleks „Eestlane olen”. Kaua me soomlaste tagant sisse viksime.

Üks sõber pajatas, kuidas ta kaugel nõukaajal, olemata eriline spordihuviline, ikka jälgis, kuis soomlastel läheb. Et kui medali saavad, kuuleb Eesti hümni. Lahe – aga jätaks selle kuskile sinna.

Lugege mõlemad tekstid läbi. Jüri Leesmenti oma on ikka kõvasti parem. Eestim, rahvuslikum, rukkilillepurusem – kas teid ei vaimustaks mõte progressiivsed intellektuaalid välja vihastada – ja ülepea põhiseaduse alguse ümberjutustus luulelises vormis. Teate küll, eesti rahva ja kultuuri hoidmine jne. Praeguses hümnis ei mainita Eestit või eestlast kordagi. See kõlbaks ükskõik millisele riigile.

„Eestlane olen” kõlbab ainult siia maale ja rahvale. On piisavalt lihtne, et isegi selline laulda mitte oskav oinas nagu mina suudaks kaasa joriseda. Terve salmi lühem. Ja, sel on rohkem tähendust. Igale hümnile ikka ei tehta laelupjamisliigutusi ega vehita tulemasinatega. Laulev revolutsioon ja puha. Tore, natuke põrunud aeg oli.

Vastu püha 100. sünnipäeva sihukest juttu ajada, eks. Meil on ikka veel sõnavabadus. Sedapidi saaks viisakalt ja ausa näoga piinlikkusest üle. Seaduse-kommete rikkumise asemel olnuks hümni esiettekanne tuntud Muhu ööbiku esituses. Edasi vormistamise küsimus.

Kaege, üks mees tuias vähe mööda hümne ringi ja enamasti on need leitud mõttega: paistab sobivat. „Marseljees“ on Reini armee marsilaul. Saksa ja Austria hümn käivad Haydni kirjutatud keisri sünnipäevalaulu viisil. Soome hümn on ülepea algselt rootsikeelne, Porvoo linnale pühendatud ja vist 19 salmi pikk. Kuskil hümni mittejõudnud osas on umbes selline rida, et ega siin Soomemaal kulda suurt ole, nii et võiks tulemata jääda, kui rahahimu peal.

Ainult Nõukogude Liit ja selle vabariigid vist said eritellimusega tehtud hümnid. Võib-olla mingid banaanikad tellisid endale kah spetsiaalsed hõisked.

Muidu aga, ärme alusta aastat kurjalt. Et ikka jaburdada, siis seriaali „Riigimehed” tunnusmuusika on Friedrich Suure kirjutatud; miski telekanal oskas uudise taustaks, et prantslased meid kaitsma saabusid, mängida „Pariser Einzugsmarschi”; Saksa armee tseremoonia Großer Zapfenstreich, selline väike öine paraad tõrvikute ja Beethoveni muusikaga, oli algselt sõjalaagri õhtune läbikäik teatega: lõpetage alkoholi müük ja minge magama!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee