Kommentaar

Ats Miller | Sellest, mida laulame (10)

Ats Miller, kolumnist, 5. jaanuar 2018 18:21
Foto: TEET MALSROOS
Võimalik, et see polnud nii mõeldud, kuid hümnimängimise ärajätmine uusaastaööl andis kindlasti tõuke diskussioonile, mis on eestlase hinges püha ning kus ja kuidas seda väljendada tuleks.

Ilmselt pole ma ainuke, keda hümn eriti ei kõneta. Jah, see on riigihümn ja on kujuteldamatu suhtuda sellesse kuidagi teisiti kui austusega, ent lapsepõlves oli see veidra tekstiga soomlaste kaver, mille suurim väärtus oli selles, et see oli nii-nii keelatud. Kui Eesti taasiseseisvus, mäletan selgelt suhtumist, et pole õige hetk vaielda hümni üle, sest meil on tähtsamatki teha.

Naiivsed sõnad

Nii, nagu soomlased peavad hümni asemel oma lauluks pigem Jean Sibeliuse „Finlandiat”, on meie laul tegelikult Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele tehtud „Mu isamaa on minu arm”. Või vaidleb keegi vastu? Olgu, kui ainult minu teha oleks, valiksin Eesti hümniks Propa „Üks sõna”, aga see pole antud kontekstis oluline.

Mulle isiklikult on president üsna sümpaatne ja kuidagi ei tahaks ühineda selle pundiga, kes igal sobilikul ja sobimatul võimalusel teda muudkui kotivad. Eestil pole presidenti vaja, eks ta üks mõttetu maskott ole, aga see ei tähenda, et peaks oma elu pühendama tema elu hapuks tegemisele.

Juba ainuüksi traditsioonide olemasolu on väärtus. Tekitab teatud kindlustunnet ja paljud võtavad seda tõsiselt. Enamik kaob küll uusaasta saabudes õue raketti laskma ja presidendi kõne... pole ükski varem midagi öelnud, nii et kust võiks tulla lootus, et seekord kuuleb midagi kuulamisväärset? Noh, seekord oli presidendi kõne varem, nii et sai kuulata, enne kui oli aeg jope selga panna ja – tikud-raketid-šampanja – õue.

Muidugi ei öelnud president midagi. See polegi koht, kus midagi öeldakse. Uusaastakõne on juurdunud komme, nagu ka hümn. Paljud on sellega harjunud ja pole vaja neid traumeerida. Jah, see on iroonia, aga selline kurb. Oleme niigi üks kiiremini hääbuvaid rahvaid maailmas, nüüd tõmbab valitsus kargelt ajuvaba maksupoliitikaga veel majandusel ka vaiba alt ära. Peale selle narkomaania, enesetapud, väljaränne ja suur hulk alla vaesuspiiri elavaid lapsi, kuid see-eest on meil traditsioonid. Ja natuke aega. Ehk lausa mõni põlvkond annab veel riiki mängida, enne kui asi talumatult naeruväärseks muutub.

Jah, kunagi oli aeg, kui Eesti ja eriti üliõpilaskond käis Soome veljedega rohkem üht jalga ja küllap oli hümn sajandi eest midagi sellest, nagu „Mu isamaa...” või „Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Ent ajad muutuvad ja hümni sõnade ülevõllinaiivsus ei lähe kuidagi. Rääkimata viimasest salmist – väljamõeldud sõbrad võiksid ikkagi jääda päevahoidu. Jah, mina olen ka üks neist, kes viimase salmi ajal vaikib.

Meie lugu?

Kas hümni oleks pidanud laulma? Arvatavasti jah. Seda oodati. Kui see ära jäi, mõtlesid ilmselt paljud, et mis nüüd? Kui sa oled kohas, kus kõigi tunnuste järgi on ametlik tähistamine (president peab kõnet ja nii edasi), pead arvestama, et tuleb hümni laulda.

Vähemasti oleks selle ärajätmisest pidanud teada andma. Vaevalt et nüüd keegi tõsimeeli mõtles, et unustame kolkahümni kõigepealt vaikselt ära, varsti on aeg pidulikel puhkudel laulda „Oodi rõõmule”. Kas tõesti presidendi tiim ei tulnud selle peale, kui briljantse võimaluse nad nüüd irisemiseks andsid? Et ka nemad on osa neist teatud skaalal mõttetutest traditsioonidest ja seega lõhkudes ühest otsast näivuse komplekti, tõmbavad nad endal vaipa alt? Jättes hetkeks kõrvale senise kerglase ja lugupidamatu hoiaku: traditsioonidel on väärtus, need võivad ja peavad muutuma, kuid siis, kui seda soovib suurem osa neist, kellele need on tähtsad. Eriti kui kõik muu kipub käes tolmuks pudenema. Headel ja kindlatel aegadel ei võeta traditsioone tõsiselt, neisse klammerdutakse rohkem halbadel ja heitlikel päevadel.

Aga vast on õige hetk mõelda koos läbi, mis laulu tahaks enamik eestlastest hümnina kuulda? Mida me tahame pidulikel puhkudel koos laulda? Õigel hetkel õiget laulu laulev president on osa sellest komplektist, millega eestlased end riigina defineerivad, mis sest, et suurema osa Eesti 100 aastast pole meil olnud mitte president, vaid riigivanem või peaminister vabariigi presidendi ülesannetes.

Lipu üle õnneks eriti ei vaielda. Aga rukkilill ja suitsupääsuke saavad ju ka vasakult ja paremalt. Rukkilille vaenaval seltskonnal läks küll õnnetult, sest sind ei võta keegi tõsiselt, kui sul on alternatiiviks pakkuda oksendav siil.

Pole see ju esimene kord, kui eestlaste püha laulu teema üles kerkib. Meil on ilusaid ja südamesse minevaid lugusid küll, nii et peaks maha ühe hea kakluse?