Kümme humanitaarkatastroofi, mis 2018. aastal maailma ees ootavad (32)

1. Süüria

2011. aastal alanud sõda Süürias ei ole küll lõppenud, kuid on hetkel triivimas olukorra poole, kus president Bashir al-Assad tõenäoliselt siiski võimule jääb. Lääneriikide valitsused on tasahilju loobumas Süüria konflikti lahendamisest. Kuid see ei tähenda, et vägivald ja kannatused Süürias on lahtumas. Samuti on äärmiselt ebatõenäoline, et pingete keskel suudetakse edukalt taastada hävinenud linnad ja ellujääjate usk rahumeelsesse tulevikku.

2. Kongo Demokraatlik Vabariik

Juba teist aastat järjest on riigi idaprovintsides toimuvad vägivaldsed kokkupõrked sundinud rahvast nendelt aladelt põgenema. See on tõenäoliselt maailma kõige suurem põgenikekriis, isegi kui meie sellest nii sageli ei kuule. Juba ainuüksi Kasai regioonis on nälgimas umbes kolm miljonit inimest. President Joseph Kabila aga keeldub ametist lahkumast - ehkki 2016. aastal sai tema ametlik ametiaeg läbi.

3. Jeemen

Eelmise aasta algul hoiatasid paljud organisatsioonid, et Jeemenis toimuvast võib välja areneda ränk näljahäda, nüüd kutsutaksegi seda maailma kõige kohutavamaks humanitaarkriisiks. Kaks ja pool aastat verist sõda kannatanud Jeemen, mida piiravad ka Saudi Araabia väed, on 29 miljoni elanikuga riik, neist üle 8 miljoni on näljasurma äärel. Riigis levivad ka mitmed haigused nagu koolera ja difteeria, arstiabi ning vaktsiinid on kättesaamatud, seega võib 2018. aastal oodata järgmisi haiguspuhanguid ja epideemiaid.

4. Lõuna-Sudaan

Lõuna-Sudaan on lõhkikistud riik, kus erinevate inimrühmade huvid ei kattu mitte kuidagi. Läänemaailma mõjujõud sinna ei ulatu, kahele miljonile seni põgenenud inimesele tuleb tõenäoliselt jätku juurde ning samuti ähvardab piirkonda järjekordne näljahäda. Lõuna-Sudaani valitsus takistab humanitaarabi kohalejõudmist maksude ja bürokraatiaga.

5. Kesk-Aafrika Vabariik

Pole midagi imestada, et KAV oli 2017. aasta seisuga kõige õnnetumate elanikega riik. KAV-s on humanitaarabi inimesteni viia äärmiselt keeruline, mitmed heategijad on surma saanud ning toiduaineid, vett ja ravimeid vedavaid konvoisid rünnatakse regulaarselt. Nõrk valitsus ja alamehitatud ÜRO tiim ei suuda juba neli aastat väldanud relvastatud rühmade vahelist vägivalda ohjata. KAV valitsus on nii hädine, et isegi pealinn Bangui ei ole täielikult nende kontrolli all.

6. Myanmar/Bangladesh

Rohingjade põgenikest on maailm 2017. aastal palju kuulnud. Rakhine maakond, kust rohingjad põgenesid, on sisuliselt tuhaks põlenud ning humanitaarorganisatsioonid on äärmiselt mures nende tingimuste pärast, mis ootavad ees naasnuid. Märgiline on ka see, et seni pole kodudesse tagasipöördunud peaaegu üldse. Bangladeshi põgenenud rohingjade seas möllab äge difteeria.

7. Afganistan

Afganistanis haaravad üksteise võidu võimu enda kätte nii ISIS kui Taliban, vähendades järjest enam riigi valitsuse mõjukust. Konfliktides on kodudest lahkuma sunnitud üle miljoni inimese. Nendele võib lisada 2018. aastal ka need, kes on naaberriikidest ja Euroopast tagasi saadetud ning hakkavad tasapisi kodumaale tagasi jõudma. Eelmisel aastal hukkus erinevates rünnakutes pea rekordiline arv tsiviilisikuid, terroristide uueks taktikaks on rahumeelsete elanike ründamine pühakodades.

8. Venezuela

Venezuela majanduslik krahh on välismeedias rohkem tähelepanu saanud kui sealne humanitaarkriis - seda suuresti „tänu“ autoritaarsele riigipeale Nicolas Madurole, kes on meediale korralikud päitsed pähe pannud. Venezuela tervishoiusüsteem on koost langemas, lapsed on alatoitunud ning üle miljoni elaniku on põgenenud naaberriikidesse.

9. Liibüa

Liibüast on saanud maakera vangikong, millest pääsemist ootavad tuhanded Aafrika riikide põgenikud, kes on Liibüasse kinni jäänud teel Euroopasse. Kui tundub, et kuuleme jube palju paadipõgenikest, kes üle Vahemere Itaalia poole suuna on võtnud, siis Liibüas ootab põgenemist veel terve mass rahvast. Neid kasutatakse ära nii poliitilise mängukaardina kui ka sõna otseses mõttes - põgenikke müüakse orjaoksjonitel.

10. Kamerun

Vaid pisut enam kui aasta tagasi mõlgutasid Kameruni inglisekeelse regiooni elanikud kõigest uitmõtteid riigist lahkulöömisest. Meeleavaldustele reageeris valitsus aga niivõrd vägivaldselt, et nüüd on inglisekeelne elanikkond radikaliseerunud ja vastab omakorda vägivallaga. Kättemaksuhimulisem seltskond summutab neid, kes soovivad korraldada rahumeelseid proteste. Sõjahirmus on paljud juba põgenenud. Anglofoonide kriisiks nimetatud konflikt tõotab 2018. aasta valimiste ajal eskaleeruda ning tasub ka märkida, et see elanikkond elab riigi metsarohkes osas - metsavendlikus stiilis võitluseks on nad juba valmis.