Eesti uudised

Hooldekodude arved võtavad eluisu ka vanurite pereliikmetelt.

„Ema, palun sure ära!“ Hooldesüsteem paneb pere vanureid vihkama (549)

Küllike Rooväli, 4. jaanuar 2018, 21:55
Foto: PantherMedia / Scanpix
Voodihaige vanur ootab hooldekodus peret külla. Ta mõttelõng katkeb, ekseldes ajas ja ruumis. Kuid ta ootab. Tema tütar mõtleb aga kodus hingevärinal, kas ema elab järgmise kuuni. Ja kui elab, siis kuidas saada kokku raha hooldekodu kuumaksuks.

Maret sai äsja 65aastaseks. Paar aastat tagasi, täpselt seaduses lubatud ajal, jäi ta pensionile. Ta oleks hea meelega edasi töötanud, aga äsja saadud vähidiagnoos otsustas asjad tema eest. Kui ikka toa koristaminegi võtab viimse võhma välja, ei jaksa tööl käia enam ammugi.

Samal teemal

Eluaegse õpetaja ja kodukandi kultuurielu edendajana sai talle aastakümnete jooksul osaks küll palju töörõõmu, kuid panka säästuarvet ei kogunenud. Rikkus ei terenda ka pensionipõlves – iga kuu viiendal kuupäeval laekub tema arvele 380 eurot pluss näpuotsaga sotsiaaltoetust raske puude eest. Kui tema kõrval poleks samuti pensionärist abikaasat, oleks toimetulek keeruline. Kahepeale saab aga kütte, vee ja muu vajaliku eest makstud, söönuks ka. 

Selline on elu ju enamikul Eesti  417 000 pensionärist.

Paraku elu nii lihtsate lahendustega ei lepi. Kes jaksab kanda, saab topelt koorma. Nii juhtus ka Maretiga, kui kiirabi ligi aasta tagasi tema ema Ulvi (89) insuldiga haiglasse viis. Arstid turgutasid ema nii-öelda stabiilseks, määrasid igapäevased ravimid ja suunasid kuuks ajaks hooldushaiglasse. Edasi oli juba omaste asi, mida praktiliselt kõnevõimetu ja liikumatu ehk ööpäevaringset hooldust vajava vanainimesega peale hakata.

Haiglate sotsiaaltöötajad olid napisõnalised ja osundasid omavalitsusele, omavalitsuse sotsiaalametnik rõhutas aga esimese asjana, et vallal küll oma kauaaegse tubli elaniku abistamiseks võimalusi pole.

Haige haiget ei hoolda

Maret ei ole suur ametnike ja ametiasutustega võitleja. Polnud palju valikuid – koju enda hoole alla ta ema tuua ei saanud, sest järjekordse keemiaravi ja halveneva tervise tõttu vajas ta ise abi. Seega tuli vastu võtta koht kohalikus hooldekodus. Kena ja korras maja, abivalmis personal, rahulik keskkond… Ja üle 900eurone kuutasu! Ema pensioni ja toetuspiskuga saab sellest 400 eurot ära maksta, aga kust võtta ülejäänu?

Kui see läheb maha Mareti ja tema abikaasa pensionist, siis jääb neile elamiseks kokku paarisaja euro ringis. Nad ei saa loota ka oma laste peale, sest lastelgi on napilt Eesti keskmine palk, väikesed lapsed ja eluasemelaenud.

Mõni kuu tagasi mõtles Maret esimest korda tõsiselt selle peale, et oleks ju hea, kui ema ei peaks kaua piinlema. Kuigi ta tunneb omaksed ära ja oskab neid külla oodata, on see nii või teisiti lõpu algus, tõdes Maret. Aga kui kaua see kestab? Iga kuuga läheb raha leidmine raskemaks. Pole ka mingit varandust, mida müüa saaks. Elatakse vanas majakeses.

Igaks juhuks pani ta ema teise hooldekodu järjekorda – seal jääb kuutasu 700 ja 800 euro vahele. Aga sellele lisanduvad külaskäikudega seotud kulutused ja kindlasti ei saaks ta saja kilomeetri kaugusele ema enam nii tihti nagu praegu vaatamas käia. Ka ei ole teada, kuidas vanainimene uue koha omaks võtab ja kuidas tema eest seal hoolitsetakse. Nii et hooldekodu vahetus ei pruugi kasu tuua ja makstav summa käib ikkagi üle jõu.

Kõik, kellega Maret on seda teemat arutanud, kehitavad õlgu. Terasemad on soovitanud Soome tööle minna, sotsiaalametniku ettepanek oli vanainimese korter maha müüa. Aga ega maal puumajas oleva väikese kahetoalise korteri eest teab mis tuhandeid teeni ja kui kaua seegi raha aitab. Pealegi soovis vanaema korteri lapselapsele pärandada.

Mareti tuttav Toivo maksis oma ema hooldekodu eest aastaid tema korteri müügirahast ja isegi Tallinnas olnud korteri eest saadud summa ei katnud viimaks kogu kulu.

Pääseteed ei paista Mareti jaoks kusagilt. Oleks ise terve… Oleks lapsed headel töökohtadel… Oleksid ei loe midagi.

Ei lohuta seegi teadmine, et Maret ei ole oma murega üksi – hooldekodude arved on enamikule tavainimestest ülekohtuselt suured. Sestap kannab väga suur hulk inimesi abi vajavate lähedaste eest ise hoolt. Arvatakse, et nende hulk ulatub viiendikuni Eesti elanikest. Tuhanded on pidanud selleks töölt ära tulema, mis tähendab, et ühe pensioni ja paarikümneeurose omastehooldajale makstava toetusega tuleb hakkama saada kahel inimesel.

Elu kolm korda kallim

Maret ei saa aru, kuidas saab olla nii, et kodus elades tuleb inimesel pensioniga toime tulla ning oma hooldajatki ülal pidada, kuid hooldekodus kallineb tema elu kaks-kolm korda. „Ehk ongi tõetera juttudes, et järjest rohkem ärimehi tunneb huvi sotsiaalhoolekande kui väga kasumliku äri vastu,“ lausub Maret. „Selles valdkonnas olla nende päralt ka eurotoetused. Üks hooldekodu pidaja olla öelnud – „nutavad, aga maksavad“.“

Viimaks sai ta vanaema hooldushaiglasse, kuid neli kuud riigi poolt makstud aega möödus linnutiivul. „Viimasel õhtul enne vanaema koju toomist istusin ja olin murest murtud. Raha tasulise osakonna jaoks polnud, vanaema oli küll eelmisel päeval reibas, aga istuda ta enam ei jaksanud.“

 Öö möödus unetult voodis väherdes. Hommikul tuli Kaia reaalsusesse tagasi telefonihelina peale. „Teie vanaema on surnud!“ Kaia tundis tohutut vabanemistunnet. Selle hetkeni oli viimne kui närv pinges. „Mu pea oli järsku täiesti segamini. Kas ma tõesti rõõmustan oma kalli vanaema surma pärast?! Jah, nii see oli,“ nendib naine. „Palusin talt mõttes veel kaua vabandust ja samas tänasin teda.“

Kaia ei mõista, kuidas oleme üles ehitanud riigi, kus vanad ja väetid on koormaks nii iseendale kui ka omastele, kus teiste hooleks jäämist tuleb karta rohkem kui surma. Riigi, kus omaste surm pole perele enam kurb, vaid rõõmus sündmus.

Nii Mareti kui ka paljude teiste temaga sarnasesse olukorda sattunute igapäevane palve on: „Ema, palun sure ära!“ Ehk taevas halastab.

Aitamine on omavalitsuse mure, kinnitab sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooninõunik Oskar Lepik

Eakate hoolekanne on kohaliku omavalitsuse ülesanne – omavalitsus peab kõikidele abivajajatele korraldama vajalike teenuste kättesaadavuse. Omavalitsus võib neid teenuseid  ise pakkuda, sisse osta või teha koostööd teiste omavalitsustega, kuid õigus abile on kõigil ning see ei saa ega tohi mitte ühelgi juhul sõltuda inimese rahakotist.

Ehkki suur rõhk on praegu pandud seadusjärgsete ülalpidajate õlule, on KOVid tihti tõlgendanud perekonnaseadust nii, et seadusjärgne ülalpidaja peab tingimata ülalpidamist andma. Samas tuleb kaaluda, kas ülalpidaja on ikka selleks võimeline, kahjustamata oma pere tavalist elulaadi. Näiteks, kui ülalpidajal on alaealised lapsed, siis perekonnaseaduse järgi on tal esmajärjekorras kohustus hoolitseda nende eest. Seega peab KOV kaaluma, kas ülalpidajatel on ka tegelikult võimalik oma ülalpidamiskohustust täita. Kindlasti pole põhiseadusega kooskõlas praktika, kus omavalitsus jätab eaka abita põhjendusega, et tal on perekonnaliikmed, kellelt on võimalik ülalpidamist nõuda.

Teemat on käsitletud ka riigikantselei juures tegutsenud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühmas. Kuna KOVide praktika on erinev, tellis rakkerühm õigusanalüüsi ning koostati  juhendmaterjal omavalitsustele. Selle põhjal teeb sotsiaalministeerium 2018. aastal koolitusi, et ühtlustada senist praktikat ning tõsta omavalitsuste teadlikkust ülalpidamisnõude rakendamise kohta eaka hoolduses.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee