3
fotot
KÜTAB EDASI: „Tehnoloogia on tohutult muutunud ning meil on palju rohkem kõlavõimalusi. Kuulates saab kindlasti aru, et need oleme endiselt meie, aga meile meeldib väga uut tehnikat kasutada ja kõla värskena hoida,” ütleb klahvpillimängija Steve Porcaro. (Vida Press)

USA rokkansambli Toto üks asutajaliikmeid Steve Porcaro on ainus kolmest bändis mänginud vend Porcarost, kes tänini elus. „Varem heitsin prooviruumis pilgu kõrvale, nägin oma paremal käel vend Mike'i ja tema selja taga vend Jeffi. Seda ei juhtu enam kunagi. Aga minu viis kaotusega toime tulla on olnud kõvasti tööd teha,“ ütleb Steve, kes pärast pikka pausi taas Totoga tuuritab.

Bänd tuli kokku 1976. aastal ühes Los Angelese keskkoolis, kuid debüütalbum „Toto“ ilmus kaks aastat hiljem, mistõttu tähistab ansambel 40. aastapäeva käesoleval aastal uue albumi ja turneega, mis toob Toto veebruaris ka Eestisse.

Üks rokipundi algatajatest oli klahvimängija Steve Porcaro (60) kolm aastat vanem vend, trummar Jeff Porcaro, kes suri augustis 1992 vaid 38aastasena. Surmapäeval pihustas muusik koduaeda putukatõrjet ja tundis end seejärel kehvasti. Õhtul suri ta haiglas südamerabandusse.

Steve'ist kaks aastat vanem vend Mike, kes läks Totosse bassimängijaks 1982. aastal, suri märtsis 2015 lihaste kõhetumist põhjustava närvihaiguse, amüotroofse lateraalskleroosi (ALS) tagajärjel. Bändist pidi ta eemale jääma juba 2007. aastal.

„Ma igatsen neid kogu aeg.“

1987. aastast peale Totost eemal olnud Steve liitus ansambliga taas 2010. aastal, et turneega Mike'i ravi toetuseks raha koguda. Kaasa tegi ta ka bändi 2015. aastal ilmunud albumil „Toto XIV". „Ma ei oskagi seda seletada, sest taasühinemine käis kuidagi väga loomulikult,“ vastab Porcaro Õhtulehe küsimusele, mis annab talle praegu, kui kumbagi venda enam bändi ridades ei ole, jõudu ja motivatsiooni Totos jätkata.

„Ma olin algusest peale selles kõiges osaline. Olin bändi suure läbimurde ja edu juures ja andsin endast palju. Ma tahtsin seda tööd jätkata. Oma vendade nimel, nende mälestuse auks,“ lausub ta. Ning tunnistab: „Jah, kõik on nendeta väga teistmoodi. Ma igatsen neid kogu aeg.“

KOLM VENDA KOOS: Bassimees Michael Porcaro (vasakult), klahvimängija David Paich, trummar Jeff Porcaro, kitarrist Steve Lukather ja klahvimängija Steve Porcaro 1987. aastal filmimas videot albumi „Fahrenheit“ laulule „Till The End“. (Vida Press)

9. veebruaril ilmuvalt kogumikult „40 Trips around the Sun“ („40 tiiru ümber päikese“) leiab värske kõla saanud hittide, nagu „Rosanna“ ja „Africa“ kõrval ka kolm seni avaldamata pala. Kui „Alone“ ja „Struck by Lightning“ on uhiuued laulud, siis „Spanish Sea“ on üks Sony hoidlatest välja kaevatud lõpetamata lugusid, milles mängivad ka Jeff ja Mike Porcaro.

Laulu tuli ümber teha, näiteks luua uus refrään, kuid originaalsalvestisest on suur osa siiani alles. „See on endiselt mu vend Jeff, kes seal loos trumme mängib! Me lihtsalt täiendasime algset varianti,“ märgib Steve Porcaro.

„Tänu moodsale tehnoloogiale saime taas mängida mitte üksnes koos 20. aastates iseendiga, vaid ka oma kallite vendade Jeffi ja Mike'iga. See oli magusmõru kogemus – palju meenutusi, naeru ja pisaraid,“ on öelnud kitarrist Steve Lukather.

„Muidu töötame me viimasel ajal üsna omapead, me ei kohtu enam pidevalt stuudios. Aga seda lugu ümber kirjutades ja salvestades olime me terve aja neljakesi ninapidi koos,“ räägib ka Steve Porcaro. „Ja kui ma ringi vaatasin, oli kõigil naeratus näol. Ma ei suudagi kokku lugeda, kui palju naljakaid lugusid me meelde tuletasime.“

Laul pärineb ajast, mil bänd töötas 1984. aasta albumi „Isolation“ kallal. Miks seda algselt plaadile ei valitud? „Ma soovisin alati, et me salvestaks hulga rohkem laule. Aga üsna tihti mängisime loo linti kohe, kui see valmis sai. Osa laulualgeid jäi üle, sest lõpetasime teised lood varem ära ja kui kümme laulu oli olemas, siis need ka albumile läksid. Enamasti olid need küll parimad lood, mida me tahtsimegi kõige rohkem lõpuni teha,“ meenutab Porcaro.

„Laulukirjutajatest ja lauludest pole meil bändis kunagi puudu tulnud, nii et üldiselt me ei vaata tagasi, et mis meil eelmise albumi jaoks tehtust üle jäigi,“ muheleb ta. „Kui me 2016 oktoobris neilt vanadelt salvestistelt tolmu maha pühkisime, oli see meile täielik üllatus – päris korralikud lood! Vaja on vaid veidi aega ja armastavat kätt, et need lõpetada.“

Kardab laval laulda

Uute laulude loomine läheb Porcaro sõnul staažika bändina lihtsamaks: „Me oleme endas kindlad. Teame, milles me oleme head, ja püüame lihtsalt anda oma parima. Ma muretsesin varem väga, kas laulud on ikka head ja mida neist arvatakse, aga nüüd tean hästi, mida ja kuidas ma teen ning mida fännid ootavad.“

KÜTAB EDASI: „Tehnoloogia on tohutult muutunud ning meil on palju rohkem kõlavõimalusi. Kuulates saab kindlasti aru, et need oleme endiselt meie, aga meile meeldib väga uut tehnikat kasutada ja kõla värskena hoida,” ütleb klahvpillimängija Steve Porcaro. (Vida Press)

Steve lahkus pärast esimest kümmet aastat Totost, et arendada end heliloojana ja pühendudagi muusikakirjutamisele. „Nagu öeldud – bändis oli mitu head laulukirjutajat, meie vahel käis pidev võistlus,“ seletab mees, kes kirjutas näiteks muusika Michael Jacksoni loole „Human Nature“ ja produtseeris Jacksoni laulu „The Girl Is Mine“ süntesaatoripartii. Porcaro on mänginud ka koosseisudega Yes ja Jefferson Airplane ning loonud filmimuusikat.

Paarikümneaastane paus andis bändieluks ja tuuritamiseks uut energiat. „See aitas väga palju! Lukather on Totos algusest peale ja pole kunagi vahet pidanud, aga minul oli pikka eemalolekut vaja ja see ongi ilmselt põhjus, miks mu suhtumine bändi on praegu nii värske ja positiivne. Lõbus on ringi sõita ja oma muusikat publikuga jagada. Nüüdsel eluhetkel tundub see kõik õige,“ lausub muusik.

Erinevalt enamikust bändikaaslastest pole ta tahtnud Toto lugudes laulda. Viimastel aastatel on Porcaro aga solistina esitanud kahte lugu – „The Little Things“ ja „Bend". „Olen seda suutnud fännide suure toetuse najal,” ütleb ta ja mainib, et laulab ka ühes peagi väljatulevas laulus. Siiski ei tasu oodata, et klahvpillimängija igal kontserdil laulaks.

„Mul tõesti ei ole tugev hääl. Minu hääl plaadil on stuudiotrikkide tulemus. Laulmine ei ole miski, mida ma peaks suure rahva ees tegema. Mõnel õhtul on mul õnne ja hääl kõlab üsna hästi, aga tavaliselt on see nõrk. Laulmine paneb mind närveerima, ma ei suuda oma esitusi Youtube'i videotest kuulata,” põhjendab Porcaro, miks ta eesseisval tuuril ei laula.

TUUMIK: Asutajaliikmed Steve Porcaro (paremal), Steve Lukather (paremalt teine) ja David Paich (vasakult kolmas) koos laulja Joseph Williamsiga (paremalt kolmas, Totos 1986–1988 ja alates 2010). Kontsertidel on neile abiks muidki muusikuid. Algne solist Bobby Kimball sai 1984 uimastisõltuvuse tõttu sule sappa, ent laulis bändis ka 1998–2008. Proovitud on veel kaht lauljat, laulnud on pillimehedki. (Vida Press)

Kuna Steve 1999. aastal, kui Toto Tallinna linnahallis esines, bändi ei kuulunud, tõstab ta 12. veebruari Nordea kontserdimaja šõuks jala Eestisse esimest korda. „Ootan seda väga. Ma armastan uusi kohti avastada,“ kinnitab ta.

Euroopas käies peab ta põnevaimaks keelte ja kultuuride mitmekesisust ja erinevaid rahvuskööke. „Kui graafik lubab, käin alati kohapeal ringi ja proovin sealset toitu – eriti paikades, kus ma pole varem käinud. Loodan ikka, et meie öömaja lähedal on ilusaid vaatamisväärsusi. Vahel pannakse meid ööbima lennujaama külje alla, kus pole midagi teha.“

Kas vend Jeffi tappis kokaiin või putukamürk?

Ühe versiooni kohaselt sai üheks 80ndate mõjukaimaks trummariks peetud Jeff Porcarole saatuslikuks taimekaitsevahendi tekitatud allergiline reaktsioon. Nii väidab ka Toto kodulehel avaldatud jutustus bändi ajaloost. Kuid Los Angeles Timesi väitel määras lahkaja osüdameataki põhjuseks kokaiini tarvitamisest tingitud ateroskleroosi ehk arterilubjastuse. Jeffi lähedased ja bändikaaslased seda ei usu, sest mees tarvitanud uimastit harva.

„Ta polnud kunagi paha narkopoiss, tema oli see kutt, kes ütles: „Mis te, lollakad, passite terve öö üleval!“ Me ei eitagi, et 70ndad ja varased 80ndad oli pöörane aeg. Aga selleks ajaks, kui Jeff suri, asjad enam nii ei käinud. Inimestele meeldib lihtsalt teiste mustas pesus sobrada,“ pahandas Toto kitarrist Steve Lukather 2013. aastal antud intervjuus.

Jeffi arterid olid lupjunud tõesti, ent selles olnud süüdi geenid: „Kaks tema onu surid 40aastaselt südamehaigusse.“ Trummar kurtnud juba aastaid, et käelihased valutavad. „Tegelikult ei olnud häda lihastes, vaid selles, et veri ei voolanud korralikult ringi.“ Tuuritamine muutus Lukatheri sõnul Jeffile lõpuks keeruliseks. Ent lahkumispäeval paistis ta kõike muud kui masenduses või narkouimas, vaid lubas kitarristile telefonis õhinaga: „Näeme nädalavahetusel, grillime koos ja koristame aia ära!“

Jaga artiklit

1 kommentaar

T
Totu Kotunjo  /   22:09, 6. jaan 2018
I bless the rains down in Aaaa....aafricaaaa!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis