Ilmselt tõmbas see lause su tähelepanu, sest selles olid koos sõnad „alkoholisõltuvus“ ja „lugupidamine“, mida tajutakse vastandlikena. Võimalik, et sõna „alkoholisõltuvus“ vallandas su peas ka mitmed negatiivsed seosed. Neist tahangi rääkida.

Kahjuks suhtutakse alkoholisõltuvusega inimestesse valdavalt eelarvamusega, mis aitab aga kaasa olukorrale, kus alkoholiprobleemiga inimeste arv aina kasvab, sest häbimärgistamise tõttu ei julgeta oma probleemi tunnistada ja õigel hetkel abi otsida.

Häbimärgistamise probleem

Eestis on küllaltki levinud häbimärgistav suhtumine psüühikahäiretega inimestesse. Näiteks Eurobaromeetri uuringu järgi oleme selle poolest Euroopas kahjuks lausa neljandal kohal – 35% eestlastest ütleb, et nad tunneksid ebamugavust psüühikahäirega inimesega suheldes, Euroopa keskmine on aga 22%.

Alkoholisõltuvus on psüühikahäire, mille vallandumises mängivad olulist rolli mitmed geneetilised ja keskkondlikud tegurid. Sõltuvuse tekkes mängib pärilikkus rolli umbes 60% ulatuses. Neil, kes sõltuvusse jäävad, võivad mõjutajateks olla psühholoogilised traumad, keeruline lapsepõlv või geneetiliselt kaasa antud isiksuseomadused.

Alkoholisõltuvusega inimesi on Eestis hinnanguliselt viis protsenti, meeste seas on see protsent lausa 11. Peale nende on inimesed, kes liigtarvitavad alkoholi – neid on koguni 25 protsenti elanikest. Alkoholiga ohustab oma tervist ligi kolmandik eestlastest, mistõttu on nende hulgas kindlasti ka sinu tuttavaid või lähedasi.

Milline kujutluspilt tekib, kui rääkida alkoholiprobleemiga inimesest? Enamasti kujutatakse ette inimest, kes on kaotanud kõik – töö, elukoha, lähedased – ning ei tule enam endaga toime – on kogu aeg joobes, võib-olla ka pesemata, vajab pidevalt järgmist jooki. Vaja on mõista, et selliseid inimesi on vähe ja alkoholiprobleem ei ole kohe äratuntav. Praegu märgatakse ühiskonnas vaid neid sõltlasi, kes on põhja jõudnud, kuid mitte neid, kel probleem veel nii süvenenud ei ole.

Enamik alkoholiprobleemiga inimesi on pealtnäha edukad ja kenad inimesed, kes tulevad oma eluga praegu veel hästi toime, kuigi ilusa pealispinna all peidab end üha süvenev probleem. Need abivajajad eitavad ja sageli varjavad oma probleemi meeleheitlikult, sest ei samasta end normiks kujunenud alkohooliku kuvandiga.

92 protsenti alkoholiprobleemiga inimestest ei saa õiget ravi või abi, ütlevad maailma terviseorganisatsiooni andmed. Oluline osa neist mõistab, et neil on probleem, ja sooviks abi küsida, kuid neid takistab hirm häbimärgistamise ees, mis tabab neid siis, kui nad julgevad oma probleemi tunnistada. Alkoholi liigtarvitamisega kaasnev näpuga näitamine võtab paljudelt võimaluse õigel ajal abi saada.

Uuringutest selgub, et alkoholisõltuvus on üks tugevamini häbimärgistatud terviseprobleeme. Alkoholisõltuvusega inimesi tõrjutakse, nendega ei taheta kokku puutuda ja nendesse suhtutakse ükskõiksuse, põlguse või vihaga. Levinud on arvamus, et sõltuvusega inimene on probleemis ise süüdi ning tema raviks pole mõtet ressursse raisata. Arvatakse ka, et sõltuvus on ravimatu ja sellest pole võimalik välja tulla. Alkoholisõltuvusega inimesi nähakse väga stereotüüpselt ning sõltuvust seostatakse paljude sotsiaalsete probleemidega, nagu võlad, seaduserikkumised, vägivald, töötus jne.

Kas sõltuvuse hukkamõistmine ühiskonnas võib takistada joomast? Paraku ei ole joomine, isegi sage ja suurtes kogustes, Eestis mitte kuidagi häbimärgistatud, vaid hoopis laialdaselt aktsepteeritud ja võib anda kuuluvustunde, isegi staatusemärgi. Alles siis, kui keegi hakkab juba päris põhja jõudma, visatakse ta endi hulgast välja. Kuid selleks ajaks on probleemid juba nii suured, et ennetada pole enam midagi.

Eelarvamus ja stereotüüp

Osaliselt on stereotüüpidel ja eelarvamustel tõepõhi all. Alkoholi liigtarvitamine on seotud koduvägivalla, liiklusõnnetuste ja suitsiididega. Kui võrrelda eri ainete sõltuvusi, siis põhjustab alkohol kõige rohkem kahju teistele, mitte ainult kasutajale endale. Sõltuvusega kaasnevad tihti sotsiaalsed probleemid ja alkoholisõltuvust esineb rohkem meestel.

Stereotüübid on aga alati üldistused. Suures pildis võib statistika selliseid seoseid näidata, kuid üldistav suhtumine kahjustab eelkõige neid, kellel on soov oma haigusest taastuda. Me võiksime neid inimesi hinnata nende tegude, mitte siltide, eelarvamuste ja stereotüüpide järgi. Neile peaks andma võimaluse olla nähtud kui keegi, kes võitleb raske haigusega ja on võimeline sellest taastuma.

Millised on häbimärgistamise tagajärjed? Alkoholiprobleemidega inimesed võtavad sageli ümbritsevate halvustavad hoiakud omaks ning hakkavadki uskuma, et nad on oma probleemides ise süüdi, et nad on tahtejõuetud ning et sõltuvuse seljatamine on võimatu. 

Sõltuvusest ülesaamiseks vajab inimene aga just lähedaste toetust ning rohkelt sisemist jõudu ja eneseusku. Hirmu ja häbi mõju on vastupidine – see nõrgestab ja isoleerib inimest, seega hoiab tema probleemi elus ja võimendab seda. Inimene tunneb end aina ebakindlamalt ja varjab oma probleemi kiivalt ka lähedaste ja tuttavate eest. See viib aga suhete nõrgenemiseni ning üksindus ja kurbus panevad inimese taas rohkem jooma. Tekib nõiaring.

Esimene oluline samm sõltuvuse seljatamiseks on oma probleemi tunnistamine. Seda on aga eriti raske teha, kui kaaslased vaatavad sulle ülevalt alla. Tekib tunne, et sõltuvuse ületamiseks peab end kõigepealt alandama.

Mida teha teisiti?

Meie hulgas on palju neid, kes oma sõltuvust varjates sisimas siiski teavad, et nad vajavad abi. Neis on olemas motivatsioonikilluke, millest õigel hetkel kinni haarates saaks neid aidata. Aga me peame olema teadlikud oma sõnade mõjust. Iga kord, kui sa teed halvustava märkuse, võib seda kuulda pealtnäha edukas inimene, kellel on varjatud probleem. Sinu märkus tekitab temas tunde, et ta ei saa siduda end selle seose ja pildiga, mis inimestes tekib, kui rääkida alkoholiprobleemist või -sõltuvusest.

Me peaksime teadvustama, kui palju julgust ja tugevust nõuab probleemi tunnistamine ja abi küsimine. Võiksime tunnustada ja toetada neid, kes julgevad oma probleemi tunnistada. Ja neid, kes valivad seltskonnas mitte joomise. Kui saad, siis aita veenda alkoholimurega inimest ravile pöörduma, sest on võimalik, et just sina paned selle mõtte tema peas idanema ning ta jõuab millalgi selleni, et abi otsida.

Alates 2016. aastast on võimalik saada alkoholitarvitamise häire ravi spetsiaalsetes keskustes. Need keskused asuvad Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tartu ülikooli kliinikumi, Pärnu haigla, Viljandi ja Lõuna-Eesti haigla juures. Ravikeskuste spetsialistid pakuvad terviklikult läbimõeldud ja patsiendi vajaduste ning eelistustega arvestavat ravi, mille eesmärk on alkoholitarvitamise vähendamine või sellest loobumine. Ravi keskustes on tasuta, seda ka ravikindlustuseta inimestele. Ise tuleb maksta ravimite eest, mis on oluliselt väiksem kulu  alkoholile kuluvast rahast.

Jaga artiklit

51 kommentaari

A
Alkohoolik  /   05:45, 12. jaan 2018
Lugedes kommentaare tahaks öelda, et kirjutada võivad vaid need, kes on alkohoolikud või kes tegelevad alkohoolikute raviga. Jah, reeglina ei aita ei ussi- ega püssirohi, aga kui suhtumine oleks leebem ja laburündis näidatakse kätte teeots, kust paistab valgus, siis on võimalik seda hirmsat haigust kontrolli alla saada ja ehk isegi hoida. Seda küll, et ega sellised TAI projektid ei aita pikemas plaanis kedagi, aga on ehk esimene samm, kui kohe AA-sse ei julge valehäbi pärast minna. AA töötab ja paljude peal.
T
Tsau Triin  /   18:24, 5. jaan 2018
Lähme toome nüüd lätist juua.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis