Loone Ots. Foto: Tiit Blaat / Ekspress Meedia
Marvel Riik 3. jaanuar 2018 11:49
„Töö ja perekond on eestlase suuremaid väärtusi. Peaksime ka oma lastele maast-madalast õpetama, et teadmisi, raha ja muud kogutakse ikka ise, mitte spikrite või sponsorite abiga,“ leiab lastekaitse liidu president Loone Ots. "Väikese hiiglase" rahapalve juhtumis tõstatuvad Otsa sõnul mitmed küsimused, kuid üks on kindel – laps rahapalvet ise ei kirjutanud.

Küsimus: Kas lapsega, kes on Eesti rahvale tuntud, on õige küsida rahalisi annetusi? Kuidas tuleks üldse läheneda sedalaadi abipalvetele, kui soov on kasutada postri-/reklaamnäona last? Millised on ohud?

Laps mõjub alati inimestele emotsionaalselt. Meil on alateadlik soov last kaitsta, aidata, tagada tema heaolu. Reklaamirahvas on sellest juba ammu-ammu aru saanud. Laps reklaamis on edu pant.

Lapse seisukohast ei pruugi meediakuulsus üldse nii tore olla. Iga laps vajab tähelepanu ja rõõmustab selle üle. Kui laps suudab kaamera ees vabalt tegutseda, on kõik pealtnäha hästi. Pärast võib aga juhtuda paljutki, mida laps ja tema pere enam kontrollida ei suuda. Inimesed jätavad lapse näo meelde ja hakkavad tänaval vaatama-suhtlema. Pikapeale võib see olla tüütu ja närvesööv. Lapsele ohtlikud inimesed võivad jätta meelde just selle põngerja ja kasutada teda kas või oma sotsiaalmeedia postituste nimena, sidudes lapse hoopiski mitte lapsele sobivate kirjutistena. Maailmas on teada juhtumeid, kus tuntust esialgu nautinud laps on sellest viimaks une või söömishäired saanud. Suurim oht on aga see, et lapse rikas ja tore isiksus taandub inimeste silmis lihtsalt paariks sekundiks ekraanil. Et ei öelda: „Vaat kus vahva Mari! (või Jüri), vaid „Aa, sina oled see jogurtireklaam!“.

Suurbritannia uuring nn reklaamilaste täiskasvanueast kinnitab, et päris paljudel neist on nii teismeeas kui ka hiljem olnud probleeme, mille põhjuseks nad ise peavad omaaegset osalemist reklaamikampaanias.

Kui laps saab aidata, et lastehaiglasse ilmuks uus enneaegsete beebide kuvöös või näiteks kõnnirobot, on see tore. Jälgida tuleb, et peetaks kinni lapse heaolu nõuetest. Sinna alla kuulub ka vajadus vältida soovimatut tähelepanu.

Koolieelikute televõistlused on eraldi teema. Neid tuleb korraldada erilise taktitundega, kiita ja autasustada kõiki osalejaid. Iga laps on väga andekas just iseenda moodi. Idee hakata laste sära hierarhiliselt hindama – sina oled parim, sina kõlbad kah, aga teie, näe, ei ole üldse lahedad – on väga, väga küsitava väärtusega.

Laps ei tohi saada signaali, et ta peab olema nii- või naasugune, sest see tagab mingit liiki edu, näiteks telesaates. Last tuleb julgustada olema just selline nagu on tema loomulik olek – vaimustav ja kordumatu.

MTÜ Lastekaitse Liit on tauninud ka laste missivalimisi.

Konkreetselt „Väikese hiiglase“ juhtumist rääkides. Kas vanem on oma last liialt ära kasutanud? Või leiate, et probleemi pole, sest, nagu ema ütleb “Rahakogumise mõttele tulime ühiste arutelude käigus..“; „Tegelikult oli postituses kirjas väikene-väikene palve. Toetada [lapse] soovi, ema aidata.“

Häiris ka, et tekst jätab mulje üksikust emast ja väetist lapsest, kuid tegelikult on peres lapsi lausa viis. Miks nemad venna ja ema silmis üldse mainimist väärt ei ole?

„Väikese hiiglase“ kangelase seisukohast on kahju praeguseks juba tehtud. On siin soovitusi lapsevanematele, ühiskonnale laiemalt, mida tuleks järgida, et lapse lapsepõlv, mis on alles algusjärgus, ei rikutaks sootuks?

Eestlane on aastatuhandeid püsinud elus ja edukas, sest suudab ja tahab teha tööd. Töö ja perekond on eestlase suuremaid väärtusi. Peaksime ka oma lastele maast-madalast õpetama, et teadmisi, raha ja muud kogutakse ikka ise, mitte spikrite või sponsorite abiga. Heast südamest tulnud kingi eest täname, aga oma elu püüame ikka ise edendada. Seda peaksime õpetama ka oma lastele.

Tark vanem räägib lapsele ka, et kuigi näiteks filmitäht ekraanil hiilgab, on temagi elu tegelikult raske töö. Ja et kuulsusega kaasneb ka koorem olla igal ajal publiku pilgu all laitmatu ja naeratada ka siis, kui ise ei soovi.

[„Väikese hiiglase“ kangelase] puhul peaks esiteks kohe ja igaveseks lõpetama kommentaaride kirjutamise. Kuigi need on sihitud pere täiskasvanu vastu, näeb ja aimab laps alati vanema negatiivseid tundeid. Niisiis teevad hurjutused otsest kahju just [lapsele]. Õnnetu postitus on nüüdseks internetist lahkunud ja kõik järgnev kära seetõttu ebavajalik.

Lähedased peaks aitama vahval poisil edasi arendada tema tugevaid külgi: esinemisoskust ja sõnakust. Loovuskool ja näitering on võimalikud märksõnad. Vanem peaks last ette valmistama sellekski, et praegu kogutud tuntus ei pea kestma igavesti, et see ei saa olla tema tuleviku elustiil, mille hoidmise nimel kõigest jõust pingutada. Parim, mida [lapsele] teha, oleks toetada tema isikupära ja (kirjutan kohe paksu kirja) lasta tal olla lihtsalt armas laps.

Soovin [„Väikese hiiglase“ kangelasele] ja tema perele, aga ka kõigile Eestimaa lastele ja nende peredele rõõmurikast uut aastat!

Samal teemal

Kommentaarid  (168)

kena 4. jaanuar 2018 15:14
oleks, kui see teema nüüd võimalikult kiiresti siit Õhtulehest kaoks ja ka vanadest failidest kustutataks.
Miks? 4. jaanuar 2018 15:53
Kas just selliste asjade tõttu?
http://epl.delfi.ee/news/eesti/suure-hooldekodu-elanikud-on-jaanud-ilma-meditsiinioe-abist?id=512945...
Et kustutame ära, et las mamma saab poole aasta pärast uuesti oma ahne sooviga päevavalgele ronida?
tibu 4. jaanuar 2018 07:40
selle asemel, et siin sellist pikka juttu kirjutada, mida keegi eriti lugedagi ei viitsi, võiks lastekaitse parem samme astuda sellise tobeda saate lõpetamiseks...vaat sellest oleks kindlasti lastele reaalne kasu...
Kai 4. jaanuar 2018 13:41
Arvan ka,et valigu need paremad välja kohapeal kasvõi lasteaia rühmades ja ilma kaamerateta ja siis saatesse. Valus on neid lapsi vaadata,keda otseeetris välja praagitakse ja kes nuttes emme kaissu tormavad. Ka see traumeerib lapsi väga ja võib võtta eluks ajaks igasuguse esinemiseisu. Ja veel,saatesse ei mingeid ,,jutupaunikuid,,. Nii väikesed lapsed ei oska andekvaatselt hinnata,mida nad suust välja ajavad. Näitavad vaid selle perekonna või seltskonna taset,kust nad tulevad. Nagu selle väikese Oliveri puhul. Temast ei saanud lõpuks ,,väikest hiiglast,, vaid sai ,,vaene väike vanainimene,,.Eks aeg näitab,kes tast saab,aga praegu on ta küll väga katki. Ja väga kurb,et oma ema kaasabil.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS