Sõltumata põhjusest, miks aastavahetusel ei kõlanud Vabaduse väljakul ja ETV ekraanil hümn, on EV100 juubeliaasta saanud sellise avapaugu, millest keegi ei osanud undki näha.

Nördimuse avaldamisega tegi algust ringhäälingunõukogu juht, parteimaastikult liitus temaga EKRE, nende järel väljendas kurbust presidentki. ERRi jahmunud juht kogus end pärastlõunaks ja möönis, et tegemist oli tööõnnetusega.

Kummalisel kombel on riigipea kesköine esinemine ja selle järel hümni mängimine üks-ühele kopeeritud nõukaajast, kui uus aasta saabus Brežnevi esinemise, Kremli kellalöökide ja hümniga – esimese vabariigi ajal polnud televisiooni veel olemaski.

Kas siis selleaastane õnnetus oli tõepoolest nii suur, et riigi tippjuhtkond peab seda mitu päeva klaarima, süüdlasi tuvastama ja neile nõukakommete järgi vastu pead andma? Sama teema on kirgi kütnud varemgi, kui jalgpallimatši eel hümni „valesti“ interpreteerinud laulja sai „emoliku kiunumise“ eest lausa peksa. Võib-olla peaksime olema avanenud võimaluse eest juubeli künnisel hümni ja teiste riiklike sümbolite senise kasutuspraktika üle arutleda hoopis tänulikud.    

Riigilipugi kasutamine on Eestis rangelt reglementeeritud. Meil tekkis skandaal isegi seoses sinimustvalge käterätikuga. Samal ajal on lombi taga tähelipp igal pool kasutusel, ja seda kuni aluspesuni välja, ilma et ameeriklaste riiklus või nende patriotism selle all kannataks. Portugalis on võimatu linnaosades käia, silmamata veranda külge kinnitatud (pleekinud) riigilippu. Seda ei tehta lipu mõnitamiseks, vaid ollakse lihtsalt oma riigi üle uhked.

Kui meie trikoloor võib lehvida vaid valges ja hümni ei julgeta ilutulestikuga võidu mängida, siis kas me ei võõruta rahvast selliste piirangutega oma sümbolitest? Tuleks pragmaatikutena tunnistada, et keegi ei hakka iga päev kodus lippu langetama ja masti tõmbama ega selleks eraldi valgustust panema. Nii olemegi olukorras, kus kogu maa on lipuehtes vaid jaaniööl, muul ajal aga karistavad usinad ametnikud korteriühistuid, kes pole jõudnud lippu päikeseloojangu ajaks ära võtta.

Ehk tasuks lähtuda eeldusest, et uhkustunnet riigi üle ei saa kunagi olla liiga palju. Mõelgem, kas meie lipu kasutamise nõuded pole ülearu ranged. Liigne hardus ja hümni esitamine vaid valitud üritustel kord-paar aastas viibki selleni, et paljud meist ei oska seda enam kaasa laulda ja lipu heiskamisega ei viitsita mässata.  

Ülirangete reeglitega võõrutame rahva mitte ainult sümbolitest, vaid lõpuks ka oma riigist.

Jaga artiklit

27 kommentaari

K
Kes   /   10:33, 3. jaan 2018
sellise diletantliku " juhtkirja "kirjutas !!??? " Kummalisel kombel on riigipea kesköine esinemine ja selle järel hümni mängimine üks-ühele kopeeritud nõukaajast, kui uus aasta saabus Brežnevi esinemise, Kremli kellalöökide ja hümniga – esimese vabariigi ajal polnud televisiooni veel olemaski" Donner wetter, raadio oli olemas ja mingit kopeerimist pole baltlastel ega skandinaavlastel küll venelaste ega breznevi ajastu tegelaste pealt olnud.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on ülistuslaul Eesti kultuurile, rahvale ja riigile. Sellega väljendatakse rõõmu ja uhkustunnet. Eesti hümni kasutatakse riiklikel tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. Hümni ei tohi teotada.
Patriootlik laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kirjutati 1869. aastal esimesel üldlaulupeol ettekandmiseks. Esimese üldlaulupeoga tähistati pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva.
Eesti ülistuslaul kõlas laulupeo teisel päeval 19. juunil 1869. aastal. Selle kandsid ette meeskoorid üle-eelviimase lauluna. Kiiresti populaarseks muutunud laulu esitati peagi mitmesugustel rahvuslikel piduüritustel üle Eesti. Näiteks kõlas ülistuslaul ka esimese sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl.
1890-ndate keskpaigaks oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kinnistunud Eesti rahvushümnina: V üldlaulupeol esitati seda püsti seistes ja paljastatud peadega, 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt eesti rahva hümniks.
Omariikluse tekkimisel oli Eesti hümn juba sedavõrd kinnistunud, et seda ei hakatud muutma ega ka kehtestama. 24. veebruaril 1918. aastal avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest on ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst. Pärast Eesti okupeerimist hümn keelustati. Taasiseseisvumisel võeti Eesti hümn spontaanselt kasutusele.
Hümni lauldakse tseremooniatel ja ametlikel esindusüritustel. Traditsiooniliselt tõustakse hümni laulmise ajaks püsti, osutades sellega austust oma maa ja rahva vastu. Hümni laulavad kaasa kõik koosviibijad. Hümni laulmise ajaks paljastavad tsiviilriietuses meesterahvad oma pea ja vormikandjad tõstavad käe auandmiseks vormimütsi juurde. Hümni lõppemisel ei aplodeerita.
Tavapäraselt lauldakse hümni ürituse alustamiseks või lõpetamiseks. Kui samal üritusel esitatakse rohkem kui üht hümni, siis kantakse esimesena ette välisriigi hümn ja seejärel Eesti hümn; kui hümne lauldakse ürituse lõpus, siis kõlab Eesti hümn viimasena.
Need tegelased, kes ei tunne austust tavade vastu ja tegelevad väärtuste hävitamisega tuleks riigiametitest koheselt vabastada.
Q
Qwert  /   10:23, 3. jaan 2018
Mis takistab hümni esitamist ilutulestiku taustal? Mitte miski. Kõlab siis veelgi uhkemalt.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis