1. jaanuaril 1935 jõustus Eestis nimede korralduse seadus, mis lihtsustas võõrapäraste ja halvakõlaliste nimede muutmist. Sellega pandi alus nimede eestistamise kampaaniale, mille käigus muutis oma nime eestipäraseks ligi 200 000 eestlast.

Mäletatavasti said eestlased perekonnanimed pärisorjuse kaotamise järel 19. sajandi alguses. Ligi sajand hiljem, 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestipärane perekonnanimi umbes 60 %-l eestlastest, mis tähendab, et umbes 340 000 eestlast kandis mitte-eesti (peamiselt saksapärast) perekonnanime. Juba riigi loomisest saadik propageeriti nimede eestistamist, kuid alles Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi kehtestamisel sai sest riiklik kampaania.

Nimede eestistamise kampaaniat hakkas koordineerima Riiklik Propaganda Talitus. 1934 oli riigihoidja Konstantin Päts väljastanud nimede muutmist lihtsutava dekreedi. Kampaaniat hakkas juhtima Nimede Eestistamise Liit, mille esimeseks juhiks sai tuntud keeleteadlane Johannes Aavik. Sisuliselt teostas nimede eestistamist Nimede Eestistamise Keskbüroo, kes avas üle riigi 150 osakonda.

Nimede eestistamist teostati kampaania korras, mille üheks lööklauseks oli „Igale eestlasele eesti nimi!“. Hakati rõhutama, et Eesti kodaniku iseteadvus on seotud tema nimega, mis on ühtlasi tema ensekaitsevahend ja tuleviku kindlustaja. Kampaaniast võtsid osa  osa riigi-, omavalitsus- ja haridustegelased, Kaitseliit ja Isamaaliit, noorte- ja naisorganisatsioonid jt, kes pidid nimede eestistamisel olema eeskujuks. Teiste tuntud inimeste seas vahetas nime näiteks varasem riigivanem ja 1938 uuesti peaministriks tõusnud Kaarel Eenpalu (varasem nimi Karl Einbund).

Inimeste jaoks pidid nimevahetust kergendama spetsiaalsed juhised ja uute nimede näidisnimekirjad. Soovitati kasutada erinevaid võtteid: võõrnimede otsetõlge eesti keelde (näiteks Rosenberg muuta Roosimäeks) või võõrnime osaline eestistamine (nt Tõnisson Tõnissooks), aga tuletada uus nimi liitega (nt Kivistik) või moodustada nimi liitsõnadest (nt Laanepõld). Kui enamasti lähtuti juhistest, polnud haruldased täiesti uued kaunikõlalised ja poeetilised nimed nagu Tõeleid, Õnnela vms.

Nimede eestistamine osutus küllaltki populaarseks, kuid leidus palju ka neid, kelle jaoks oli nimede vahetamise kampaania ja sellega kaasnev patriotismi propaganda liiga pealetükkiv. Kui veel 1937 avaldati lootust, et vabariigi 20. aastapäevaks jääb võõrnimega eestlasi vaid mõned üksikud, siis 1940. aastaks oli selge, et nime eestistas ligi 2/3 võõrapärast nime kandnud eestlastest. Ligi kolmandik, kes oleksid veel võinud oma nime muuta, seda ei teinud.

 Allikad:

·         Hanno Talving „Perekonnanimede eestistamise kampaania 1930. aastatel“. Estonica Entsüklopeedia Eestist: 09.10.2009.

·         „Viimane rünnak võõrapärastele nimedele. Igale eestlasele vabariigi 20. juubeliaastaks eesti nimi!“. Uus Eesti, 21.09.1937.

Jaga artiklit

1 kommentaar

N
Nüüd tehakse Yana Toomi...  /   09:39, 1. jaan 2018
Kahjurlikuks tegevuseks on eesti nimi hädavajalik.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis