Eduard Tüür – „Mamma Engalandi miraaž“, 2017, 243 lk. (Rahvaraamat.ee)

Pärast aastast pausi teise novellikogu välja andnud Eduard Tüür ei näita end üksnes viljaka, vaid ka omanäolise, erudeeritud ja humoorika autorina. Nagu „Nägemine on nähtamatu", toob „Mamma Engalandi miraaž“ lugejani mõnusalt muhedad, kohati uskumatud, ent siiski nii usutavad lood elust enesest.

23 novellist koosnev poolautobiograafiline kogu on samaaegselt justkui ka romaan, sest tekstid moodustavad omavahel haakuva terviku. Jätkub eelmises raamatus alustatud poisist meheks kasvamise teema.

Juttude peategelane on Roland Seesaar, hüüdnimega Julius. Nimelt kapsas ta ajalootunnis õpetaja kehva häälduse tõttu – Seesaar või Caesar – vale nime peale pingist püsti. „Või nii, et Julius!“ pudistas õpetaja ja terve klass lõkerdas naerda. Nimi jäi külge ning sobis kandjale. 

Raamatus on lugusid alates sellest, kuidas Julius maadleb poisikesena tähtedega – nii nendega, mis taevas, kui ka nendega, mis raamatus, sest alfabeet ei tundu üldse loogiline. Leidub meenutusi tema noormehepõlvest Nõukogude stagnatsiooniajal. Keeleosavus ja nutikus tagavad Juliusele nomenklatuuri poest suitsuvorsti ja Tšehhi õlut ning värviteleri, ilma et ta end päriselt kollaborantide teenistusse annaks.

Üks mu lemmiklugusid on seotud ülikooliaegse sõjaliseõppega (ehkki mulle alla 30aastasena on see midagi sürreaalset, vaid jutustustest kuuldut). Sõjalise väljaõppe laagris Sovetskis satub tõupuhas patsifist Julias seinalehe toimetajaks. Noorsand pole suurem asi joonistaja. Teeb siis suure Vene karu Miška, ühe jalaga, sest teine ei mahu paberile ära. Lisab pilotka ja fallost meenutava sõjanuia ning paneb pealkirjaks „Tilsit pisaraid ei usu“ (sel ajal oli populaarne film „Moskva pisaraid ei usu", Tilsit aga oli Sovetski preisiaegne nimi).

Eduard Tüür – „Mamma Engalandi miraaž“, 2017, 243 lk. (Rahvaraamat.ee)

Terve rida novelle pajatab reisiseiklustest ning eri rahvuste omavahelisest läbisaamisest. Kuidas saab eestlane läbi venelase, lätlase või juudiga? Lugeda saab ka jutuajamistest Aafrika poegadega või moslemitega Egiptuse kevade ajal. Kokkupuuted kasahhidega aga ei erinegi väga „Borati“ filmis näidatust.

Tragikoomilise huumori austajana naerutas mind enim rännulugu, kus Julius satub hotelliukse ees sigarillot tõmmates inkade piiramisrõngasse: üks müüb narmendavat pontšot, teine kipub rannaplätusid viksima, kolmas lunib raha hambaarstile minekuks, endal pole ainsatki kihva suus. Ka tüütajatest vabanemiseks soetatud meene, mis osutub petukaubaks, pätsatakse hotellitoast ära – küllap läheb see müügiks mõnele teisele turistile. Kui elu veeretab ette sääraseid lugusid, oleks patt neid mitte üles tähendada.

Teisalt rikastavad novelle intellektuaalselt põnevad arutelud ja mõtisklused, muuhulgas religioonide ja kümne käsu, spordi ja kirjanduse üle. Novellidest tuleb välja maailmarändurist kirjastaja ja endise lennundusjuhi Eduard Tüüri (sündinud 1961) avar kogemustepagas ja silmaring. Kultuurihuvi ja kaasamõtlemist eeldab autor ka lugejatelt. Päris ühe hingetõmbega allaneelatav tekst see ei ole, ehkki sujub Tüüri eelmise raamatuga võrreldes ehk ladusamalt.

Kirjanik ja ajakirjanik Peeter Helme on arvanud, et selles teoses avaneb eesti mehe portree: sümpaatne, elujaatav, eneseirooniline, naljakas. Sellega võib nõustuda. Samuti mõistan hästi, miks Peeter Sauter, nagu ta ise tunnistas, turuleti taga seda raamatut lugedes nõnda naerda rõkkas, et ostlejad ära ehmatas.

Iseäranis vaimukad, leidliku ja mahlaka kõnepruugiga on dialoogid, kus Tüür just vagatsemise ega poliitkorrektsusega ei hiilga, kuid – vähemalt minu hinnangul – ei lasku ka labasustesse. Huumor on muidugi suuresti vaataja silmades.

Jaga artiklit

1 kommentaar

I
inimkonnale  /   22:55, 2. jaan 2018
http://www.piibel.net/#q=%C3%95p%2016
Õpetussõnad 16:8 Parem pisut õiglusega
kui palju tulu ülekohtuga.
9 Inimese süda kavandab oma teed,
aga Issand juhib tema sammu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis