Mööduvast aastast kokkuvõtet tehes hakkab silma, et Eesti oleks sattunud kui katkematu eduloo laineharjale. Kõik kokku on andnud ka president Kaljulaidile alust väita, et Eestile oli kindlasti hea aasta. Ning mitte lihtsalt hea, vaid majanduslikult koguni väga edukas aasta.

Tõepoolest, vähemalt statistiliselt astub keskmise palga tõus pikk samme, majanduskasv mühab ega näita vaibumise märke ning kinnisvarahinnadki ulatuvad juba üle buumiaegsete. Kogu seda toredust võib tumestada vaid hoogu koguv inflatsioon. Lohutust pakuvad rahvale aga peatselt tulumaksuvaba miinimumi tõusuga kätte jäävad lisaeurod, aga ka alkoralli odavasse Lätti. Viimane ei meeldi küll võimuliidule ega Eesti riigi eelarvele, kuid selline on elu – rõõm ja mure on kaksikvennad.

Nii on maailmavaate küsimus, kas tunda rõõmu, et sel aastal valitsuskriisi ei tulnudki või hoopis kurvastada, et kukutamata jäänud Jüri Ratase valitsus võib vasakreformidega ohtu seada Eesti kogu senise eduloo. Kindlasti võime aga rõõmu tunda, et id-kaart jäi ohtudele ja uuendamise ebamugavustele vaatamata siiski püsima. Eesistuminegi on edukalt lõppemas – suuri võite küll silma ei hakanud, kuid ämbreid samuti mitte.  

Eesti sai muus maailmas võidukäiku teinud ahistamistormi järellainetuses ka meie oma skandaali, mis päädis riigikogu aseesimehe toolilt lahkumisega. Oleme poliitiliselt, majanduslikult kui ka kultuuriliselt maailma osa, viimase kinnituseks NO-teatri viimane rahvusvaheline preemia, mis pani üht erakonda kordama just sellelt teatrilt riigi toetuse äravõtmise vajadust - globaliseerumisest hoolimata oleme koduselt kiuslikud, väiklased ja kättemaksuhimulised. 

Kõike seda arvestades pole mingit põhjust, miks ei võiks meil algaval aastal veelgi paremini minna. EV 100 on reljeefne verstapost. Järsku saame lisaks veel olümpiamedaligi?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis