Eesti uudised

Varro Vooglaid leiab, et ERR levitab temast kuvandit kui latentsest perverdist

Nali või mõnitamine? Peeter Oja ja Mart Juur teritavad "Ärapanija“ erisaates hambaid EKRE ja Varro Vooglaiu kallal (135)

Helen Pentsa, Mariann Prooses, 29. detsember 2017, 00:01
ÄRAPANIJAD: Peeter Oja (paremal) ja Mart Juur (vasakul) laulavad aastavahetuse erisaates EKREst ja Varro Vooglaiust õige pikantses võtmes.Foto: KAIRIT LEIBOLD
Aastavahetusel taas teleekraanidele jõudev pilasaade „Ärapanija“ pühendab ühe muusikalise numbri Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Saate toimetaja Mart Normet selgitas, et kellele siis veel lauluke pühendada, kui mitte uuele popile poisile klassis. Korduvalt mainitakse laulus Varro Vooglaiu nime. Vooglaid ise nimetab laulu labaseks ja madalaks.

„See on kaunis ja lõbus laulukene, mis räägib selle aasta kõige olulisemast poliitilisest liikumisest, kes lubas anda valimistel tuld, kes on väga jõuliste sõnumite ja märkidega ennast kehtestamas ja kellel on väga selge maailmavaade ja poliitiline suund,“ kinnitab toimetaja Mart Normet.

Samal teemal

EKRE-le pühendatud ja ka Varro Vooglaidu nimetava muusikalise vahepala esitavad Peeter Oja ja Mart Juur. Vooglaid peab klippi labaseks ja madalaks ning saatis oma kommentaari, mille Õhtuleht avaldab autori palvel täismahus ja muutmata kujul:

Paraku pole selles klipis midagi üllatavat. ERRi sügavalt juurdunud ideoloogiline kallutatus ja professionaalne küündimatus on juba ammu avalik saladus. Tõsi, kõnealune klipp on küll labane ja madal, aga samas sellisena ka kõnekas. See näitab taas, milline on meie rahvusringhäälingu moraalne ja kultuuriline tase ning arusaamine laiemat kõlapinda väärivast huumorist. Kui selliseid isiklikul tasandil mõnitavaid klippe toodab mõni arenguraskustes maadlev teismeline juutuuber, on see arusaadav, aga et niisugust materjali peetakse vajalikuks ja võimalikuks toota maksumaksjate raha eest ja tiražeerida riigitelevisioonis vanaaasta õhtu prime time’il, see on tõesti märgiline. Lõppastmes jäägu sellised asjad ERRi juhtkonna südametunnistusele: kui nad arvavad, et on õiglane ja mõistlik levitada minust kui abikaasast ja laste isast ühiskonnas kuvandit kui latentsest perverdist, siis räägib see oluliselt rohkem nende kui minu kohta. Samas pole vaja imestada, kui sellise tegevusega kasvatatakse endale ise vaenlasi. Kindlasti ei tule ERRil oma tegevuse õigustamiseks argumentidest puudu. Ometi jääb mõistatuseks, kuidas niisuguste klippide tootmine läheb kokku ERRi seadusest tuleneva kohustusega suurendada sotsiaalset sidusust ja väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Ühtlasi on ERRi heas tavas sätestatud eesmärk püsida hea maitse piires ning hoiduda labasustest. Tasub meenutada ERRi hea tava sissejuhatuses kirjutatut, mille kohaselt rahvusringhääling pälvib auditooriumi usalduse ja austuse vaid siis, kui avalikkus tunnetab ERRi juhtkonna ja töötajate sihikindlat püüdlust olla üle grupi- ja kildkondlikest huvidest ning järgida oma kohustust pingutada erapooletuse ja tasakaalu saavutamise nimel. Jääb üle loota, et kunagi suudab ja tahab ERR oma moraalset ja kultuurilist latti kergitada ning teha tööd kvaliteetajakirjanduse idaali poole pürgimise nimel. Selleks soovin neile jõudu ja jaksu, sest ees ootab pikk ja okkaline tee!“

Raudsaar: tegemist on komplimendiga Vooglaiule

Tartu ülikooli õppejõud ja Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar leiab, et EKREt parodeeriv muusikaline klipp, kus ka Varro Vooglaiu nimi korduvalt läbi käib, ei ületa küll poliithuumori piire, kuid kahtleb, kas maksumaksja raha eest tasub sellist asja teha. 

„Kui arutada, kust läheb nalja eetiline piir, siis pole ilus teha nalja inimese füüsilise või vaimse puude üle, sest ta pole selles süüdi. Kui aga küsida, kust läheb piir huumori kontekstis, siis arvan, et praegune klipp on sellest kaugel,“ leiab Raudsaar. Tema hinnangul pole „Ärapanija“ klipp selline poliithuumor, mis oleks mingisuguseid uusi piire ületanud. 

„Tuletan meelde „Tujurikkuja“ küüditamisteemalist klippi, kus mindi kindlasti üle piiri. Tean selliseid inimesi, keda küüditati. Neid puudutas nähtu ja seetõttu see nali ei õnnestunud. Mart Laari teemal tehti ühes saates lorilaul, mis oli palju vängemate sõnadega kui see praegune,“ leiab Raudsaar. 

„Omaette küsimus on, kas maksumaksja raha eest tasub niisugust asja teha ja sellisel kellaajal näidata. Kui me seda vaatame, siis kas see teeb meid millegi poolest paremaks? Ma ei taha öelda, et seda ei peaks üldse olema, aga kui mõtlen sellele, mida meile vana-aastaõhtul huumori pähe näidatakse, siis on ausalt öeldes hullemaidki asju. Küsimus ongi selles, et võib-olla peaks näitama sel õhtul sellist huumorit, mis läheb peale suurele vaatajateringile. See konkreetne nali kipub rohkem nišiasi olema,“ arutleb Raudsaar. 

„Ma ei taha öelda, et rahvusringhääling peaks vana-aastaõhtul näitama balletti. Tahetakse vaadata seda, mis ei nõua tohutut süvenemist. Kuid sedagi saab teha teha intellektuaalsemal moel, niimoodi, et me ei teeks kellelegi haiget,“ sõnab Raudsaar. Ta sõnab, et naljategemine inimese seksuaalse sättumuse üle on samasugune piiripealne asi nagu inimese religioossete tunnete üle naljatamine. „Teisalt ütleksin, et tegemist on komplimendiga Vooglaiule,“ leiab Raudsaar, et iga poliitik, kes ajab asja, millesse ta usub, peaks olema rõõmus, kui keegi sellest ärritub.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee