Arthur D. Howden Smith – „Portobello kuld“, Kirjastus Viiking 2017, sari „Seiklusjutte ajast aega“, tõlkinud Jay Skaidrins, 326 lk. (Rahvaraamat.ee)

Šoti kirjaniku Robert Louis Stevensoni seiklusromaanile „Aarete saar“ (1883) on kirjutatud mitmeid järgesid ja eellugusid. Originaali kirjandusliku tasemeni need ei küüni. Aga ameeriklase Arthur D. Howden Smithi „Portobello kuld“ jõuab sellele üsna lähedale.

Kui Howden Smithil tekkis mõte kirjutada, kuidas piraadikapten Flinti varandus õigupoolest aarete saarele jõudis, pöördus ta õnnistuse saamiseks Stevensoni kasupoja ja kirjandusliku pärandi haldaja Lloyid Osbourne’i poole. Osbourne, kelle ema Fanny oli olnud Stevensoniga abielus ja kellele „Aarete saar“ oligi pühendatud, andis loa nimetada „Portobello kulda“ kuulsa romaani eellooks.

Esmalt nägi see ilmavalgust järjejutuna ajakirja Adventure viies numbris 10. veebruarist 20. märtsini 1924 ning ilmus samal aastal ka raamatuna. „Portobello kulla“ kirjutamist oli Howden Smith oma loomingust kõige enam nautinud ja see osutus menukiks. Tänaseks on romaani välja antud enam kui 30 korral, viimaks on võimalik raamatut lugeda ka eesti keeles.
 
Peategelane on poisiohtu noormees (nagu Jim Hawkins „Aarete saares"), New Yorgis elav šoti päritolu kaupmehe poeg Robert Ormerod. Tema isa Harry Ormerod oli olnud jakobiit (Stuartite dünastia katoliikliku valitsuse pooldaja pärast protestantide võimulesaamist) ja troonipretendent James II kammerhärra, kuid pettus jakobiitluses ning pages Ameerika kolooniatesse.
Arthur D. Howden Smith – „Portobello kuld“, Kirjastus Viiking 2017, sari „Seiklusjutte ajast aega“, tõlkinud Jay Skaidrins, 326 lk. (Rahvaraamat.ee)
 
Harry kadunud kaasa ja Roberti ema Marjory oli orvuna kasvanud oma onu, sünnipärase šoti lordi ja tulihingelise jakobiidi Andrew Murray juures. Kui Murray kuulutati lindpriiks, hakkas ta piraadiks. Ta on laeva Kuninglik James kardetud kapten, tuntud nimega Rip-Rap, mille on saanud oma lemmik-nuusktubakamargi järgi.
 
Alles on Harry jõudnud poeg Robertile tema vanaonust jutustada, kui järgmisel õhtul sajab Murray sisse Ormerodide koju. Ta on otsustanud teha Robertist oma pärija ning võtta ta kaasa eesseisvale mereretkele – ja kui noormees ei nõustu, siis ta röövida.
 
Noorel peakangelasel ei jää üle muud kui vanaonuga ühes minna. Temaga läheb aga justkui ihukaitsjana kaasa isa ustav sõber, hollandi verd karusnahakütt Peter Corlaer, kellega Harry on Suure Järvistu Viie Rahva indiaanihõimude aladel seigelnud ning piltlikult öeldes puuda soola koos ära söönud. Peter on terane vähese jutuga kogukas isand, kelle pekikihtide all peituvad terasest musklid ning kes suudab kaalule vaatamata liikuda väledalt kui puuma.
 
Nii saavad alguse aasta aega vältavad sündmused, millest lugeja saab aimu Roberti kirjeldatu kaudu. Sündmuste keerises on kaks eripalgelist piraadilaeva Kuninglik James ja Merihobu, kaks niivõrd erinevat piraadikaptenit kui tahumatu Flint ja džentelmenlik Murray ning hulk värvikaid mereröövleid nagu ühe jalaga laevakokk John Silver, pime piraat Pew või võimu- ja rahaahne pootsman Billy Bones. On armutuid lahinguid ja elatakse üle hukatuslikke torme, võidetakse raha ja aardeid ning nende pärast puhkevad tülid ja taplused.
 
Piraatidega satub mesti ka iiri kolonel O'Donnell, kes andunud jakobiidina üritab hispaanlastelt pihta panna rikkusi, et nende abil aidata võimule kukutatud dünastia. Jutustus ei saa läbi ka romantikata: O’Donnelli kaunil tütrel Moiral ja Robertil tekib armulugu.
 
Roppuste asemel tärnid 
 
Kui raamat läbi, tekib tahtmine võtta pihku taas „Aarete saar". Sealsete sündmuste tundmine pole aga eelloo lugemiseks tegelikult üldse tarvilik. Nooremad kirjandushuvilised, kellest seikluslik piraadijutt on mööda läinud, võikski alustada „Portobello kullast“ ja asuda alles seejärel Robert Louis Stevensoni romaani kallale.
 
Howden Smithi tegelaskujud on värvikad, dialoogid vaimukad ja teravmeelsed. Kõik piraatide kasutatud roppused – ja neid on ohtralt – on aga tähistatud tärnidega. Ehk seetõttu, et tegu on eelkõige siiski noorsooromaaniga ja noori lugejaid ei soovita roppuste meelevalda paisata? „Aarete saarest“ erilist ropendamist ei meenu, tärne ammugi mitte. Võib-olla esines seal pigem süütumaid sõnu nagu „sinder“ ja „raisk".
 
Ühelt poolt on nilbusi ja vandesõnu asendavad tärnid tülikaid eriti kui neid on lauses mitu, näiteks: „* küll, kõigi 12 apostli * * * nimel, ma võtan neil * * kõigil * * * maha,“ kinnitas Martin. Teisalt on päris põnev oletada, mis ühel või teisel korsaaril üle huulte pudenes. Igale tegelaskujule võiks talle omase sõnavara juurde mõelda.
 
Ajaloolisi seiklusjutte on loetud ja armastatud ajast aega ning põlvest põlve. Lugesin lapsena „Aarete saart”, sest sellest oli vaimustunud minu ema. Kirjandusekspert Raul Sulbi märgib järelsõnas korduvalt, et tegu on poistekirjandusega. Usun, et leidub siiski palju erandeid ehk naissoost „Aarete saare“ fänne. Poiste- ja tüdrukutekirjandus on üldse riskantsed terminid.
 
Aga tore on, kui need raamatud poisse ja mehi kõnetavad ning lugema ärgitavad. Peale põneva ajaviite saab ju veel ka ajalootunni kauba peale ning 18. sajandi olustikku paremini tundma.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis