Niguliste kiriku jätmine riigile, mis paneb punkti aastakümneid kestnud vaidlusele, on kahtlemata mõistlik lahendus – kirik koos sealsete kultuuriväärtustega peab jääma ühtseks tervikuks ja selle säilitamisega hästi hakkama saavale omanikule. Ent küsitav on viis, kuidas see kokkulepe saavutati: Eesti Evangeelse Luterliku Kirik seadis loobumise tingimuseks, et Eesti riik hüvitab kirikule okupatsioonikahjud. Viimasega nõustudes ei lubanud valitsus mitte ainult 6,7 miljonit EELK-le, vaid veel 1,5 miljonit eurot Eesti Apostlikule Õigeusu Kirikule.

Kuigi sellega lõi valitsus mitu kärbest korraga – lõpeb ka kohtulahing EAÕKiga, kes nõudis kompensatsiooni piiri taha jäänud Petseri kloostri eest –, siis õhku visati veelgi keerulisemad küsimused, mis heidavad halba valgust nii valitsusele kui ka kirikutele. Kas nõue sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahjude eest ei esitatud mitte valele adressaadile? Alusetut nõuet ei peaks valitsus aga rahuldama. Kirikuid võib küll mõista selles, et väärtuslikust varast ei loobuta lihtsalt niisama, kuid teisalt ei sobi võimalikult kasumliku tehingu tagaajamine teiste maksumaksjate arvelt kokku kiriku propageeritavate väärtustega.

Et kirik juba oskab küsida, seda näitab nii erakondade katuserahadena eraldatavad 270 000 eurot kirikute renoveerimiseks kui ka pühakodade programm, mille eesmärk on riigipoolse toe pakkumine kultuuriväärtuslike usuhoonete korrastamisel. Samuti mäletame, kuidas valitsus päästis Narva Aleksandri kirikut haamri alla minekust. Hüvitise eest õigeusu mungakloostri ja Mustamäele luteri kiriku rajamine ning mitmete pühakodade (sh Tallinna toomkiriku) restaureerimine ainult kinnistab pilti, et kirik püsib pinnal tänu ilmaliku võimu rahalisele abile. Siit pole pikk tee küsimuseni, miks kahaneva kogudusega maakirikut hoitakse lahti iga hinna eest, aga elude päästmise üle otsustame rangelt kulutõhususe pinnalt.

Kui kirikud võivad kriitikat pareerida tõdemusega, et küsija suu pihta ei lööda, siis valitsuselt ootame sisulisemat selgitust, mis täpsemalt tingis Niguliste kiriku lunastamise niivõrd kõrge hinna.

Jaga artiklit

24 kommentaari

,
,,A,,  /   14:38, 3. jaan 2018
Vaatame üle ka palganumbrite teema. Oleme ju kõik võrdsed vennad , suures EU-s.
N
No tõesti  /   12:15, 3. jaan 2018
Häbi olgu sellise juhtkirja kirjutajal! Kirikud on meie kultuurivara ja sellist jama kirjutab vaid inimene, kes sisimas meie pärandist ei hooli. 7 km. mõttetut raudteed, mis ei vii kuhugi, maksab umbes sama palju, aga selle kallal hambaid ei teritata. Nii väike rahvas. nagu eestlased, säilib vaid hea hariduse, oma kultuuri tundmise ja säilitamise korral. Pole näinud Soomes küll ühtegi nii laokil pühakoda, nagu Eestis. Ometi on ka seal kirik ja riik lahutatud. Aga inimesed maksavad kirikumaksu. Vabatahtlikult, muide!

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis