Eesti uudised

Kuidas möödus 2017. aasta päästeameti jaoks?

VIDEO | Eesti probleemiks ei ole üksikud suured põlengud, vaid suur hulk väikeseid 

Liis Vaksmann, 30. detsember 2017, 11:45
Aastalõpu intervjuu Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno SuurkivigaFoto: Jörgen Norkroos
Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi ütleb, et 2017. aasta jääb kokkuvõttes päästeametile üsnagi positiivsena meelde. Seda ennekõike just tules hukkunute arvu märgatava langemisega. 

„Väga kaua püsisime 50-60 tules hukkunu juures. 2016 saavutasime aga murrangu, et tules hukkunute arv langes 39-le,“ räägib Suurkivi. „Mõtlesime, et huvitav, kas see on selline üks hea ja ere aasta ning 2017. aasta pidi olema tõehetk. Aasta on meile tõestanud, et see ei olnud ere sähvatus. Tänavu on tules hukkunud 37 inimest. Ka seda on liiga palju, aga kui me vaatame kümme aastat tagasi, siis neli korda vähem.“

Tulekahjude peamised põhjused on üldjoontes sarnaseks jäänud - elekter ja alkohol.

Suured põlengud pälvivad tähelepanu, väikesed toovad surma

Samal teemal

Suurkivi toob välja, et päästjatele oli üheks suurimaks väljakutseks mai kuus Tallinnas Vilde teel toimunud korteripõleng. „See õnnetus oli üks selle aasta tähelepanuväärseimad sündmuseid Eestis. Eriti kui me mõtleme veel rahvusvahelisele foonile. Londonis hukkus kõrghoone Grenfell Toweri tulekahjus ametlikel 78 inimest. Kui selle foonile paigutada meie Vilde tee, siis tegelikult olid loodud sarnased tingimused, et oleks võinud juhtuda samasugune katastroof,“ räägib Suurkivi. „Meil läks õnneks. Kuus inimest said küll vigastada ja vajasid mõõdukat meditsiinilist abi, aga ei olnud ühtegi hukkunut ja ka otsesed varakahjud ei olnud märkimisväärsed.“

Vilde tee korteripõleng oli päästjate jaoks keeruline, sest tuli lõõmas 14-korruselise hoone seitsmendal korrusel ja ülevalpool tulekahju oli lõksu jäänud kümneid inimesi. „See oli üks sündmus, mis pani meid väga hoolikalt mõtlema ka Eestis kõrgekorruseliste hoonete tuleohutuse küsimustele,“ viitab Suurkivi, et selliseid eluhooneid on Eestis umbes sada ja nende olukord pole kõige roosilisem. „Näiteks on tihti suitsuvabad trepikojad lukus või inimesed ei oska neid evakueerumiseks kasutada.“

Põleng Vilde tee 112 7. korruselFoto: Liis Vaksmann

Teine õnnetus, mille Suurkivi esile tõstab, on jällegi mõnes mõttes õnnelik õnnetus, kus ei olnud inimohvreid - Lääne-Virumaal Rakvere lähedal Huljal põlenud kütusemahutid. „Meile oli jällegi õnn, et tuul suunas ohtlikud gaasid kõrval asuvast Hulja asulast eemale. Kui mürgised gaasid oleks levinud külale, võinuks tagajärjed olla palju hullemad,“ tõdeb Suurkivi. „Aga millele ma tahaks tähelepanu juhtida on, et tihtipeale toovad ühiskondlikku tähelepanu sellised suuremad sündmused, aga Eesti turvalisuse probleemiks ei ole tegelikult mitte need üksikud suured, vaid suur hulk väikeseid sündmuseid. Kõik need hukkunud, eelmisel aastal 39 ja sellel aastal 37, hukkuvad väikestes põlengutes. Nad hukkuvad korteripõlengutes, kus põlenud pindala on võib-olla ainult üks ruutmeeter,“ ütleb Suurkivi, et väljakutse päästeametile on väikeste, kuid surmaga lõppevate väikeste sündmuste vähendamine. „Sest inimesed on meie väikese Eesti jaoks kõige suurem vara,“ räägib Suurkivi ja toob näite jaanuari kuust Pärnu-Jaagupist.

„Üks korteriühistu esimees tuli päästeametisse ja ütles, et neil on üks suhteliselt halvasti hakkama saav perekond. Neil olid elektrivõlad, mistõttu oli elekter välja lülitatud ja nad kütsid oma korterit gaasipliidiga, et saada natukenegi sooja. Oma korterit valgustasid nad küünaldega,“ räägib Suurkivi. „Juba järgmisel päeval läksid päästjad sinna koju ja paigutasid kohe neli suitsuandurit, et võtta maha see nii-öelda vahetu oht inimese elule. Pöördusime ka kohaliku omavalituse poole, kes mõne päeva jooksul soetas sinna kütteseadme. Elektrivõrguasutus oli nõus tegema ka graafiku võla likvideerimiseks. Ja kui sellest kirjutati ajalehes, siis üks heatahtlik annetaja andis raha, et elektrivõlg ära maksta ja see pere elab tänaseni, ja elab hästi,“ räägib Suurkivi. „See on üks näide paljudest, ma ütleks kangelastegudest, kus keegi märkas, tõi probleemi esile ja ühiselt probleem lahendati. Me oleme harjunud kangelastegudeks pidama tulekahjusituatsioone, kus kutselised päästjad tungivad põlevasse hoonesse ja toovad välja inimese, aga see on kõige viimane hetk mil inimest on veel võimalik päästa.“

Suurkivi räägib, et tänapäeva päästja elukutse on muutunud. „Me käime inimestele rääkimas nende kodudes tuleohutusest. Viimastel aastatel oleme külastanud aastas keskmisel 20 000 kodu. Võrdluseks võin tuua, et kodu tulekahjudel tuld kustutamas käime umbes 750-800 korda aastas. See tähendab, et me külastame inimese kodu olukorras, kus see ei põle 30 korda tihedamini kui käime kodudes tuld kustutamas. See seab täiesti teistsugused ootused ja nõuded ka päästjatele,“ nendib Suurkivi. „Päästja, kes päästmise mõttes peab endiselt olema tugev, julge, professionaalne, kiire ja otsustav, peab kodus nõustamise mõttes olema hoopiski võib-olla pehme, koolitav, empaatiavõimeline. Ehk siis me tegelikult ühelt ja samalt noorelt inimeselt ootame neid kahte pealtnäha suhteliselt erinevat kvaliteeti. Ja tuleb tunnistada, ega nende inimeste saamine päästeteenistusse tööle, kus oleksid ühendatud need mõlemad kvaliteedid väga kõrgel tasemel, muutub aasta-aastalt üha keerukamaks,“ tõdeb ta.

Pelgulinnas Nisu 28 põles kortemaja aravatavalt peale gaasiplahvatust.Foto: Robin Roots

27 miljoni eest uut tehnikat

Ka järgmisel aastal ootab päästeametit eest suur projekt, mille raames püütakse vähemalt 500 majapidamises tuleohtu vähendada. Riik on andnud päästeametile 1,5 miljonit eurot selleks, et kahe aasta jooksul parandada kõige kriitilisemas olukorras olevate kodude küttekolded. „Ja kuna see on ühisprojekt riigi ja omavalitsuste vahel, siis meie lootus ja ootus on, et kõik omavalitsused Eestis tuleksid ka omapoolse rahakotiga sellele projektile vastu.“

Suurkivi viitab, kui omavalitsused panustaksid kokku sama summa, mille riik, siis oleks võimalik korda seada 700-800 kodu, mis oleks peaaegu kümnendik kõikidest kriitilises olukorras olevatest kodudest. „Ohutu kodu peab olema kättesaadav kõigile Eestis elavatele inimestele ja kui inimesed ise oma rahakotiga ei suuda seda teha, vaatamata sellele, et nad tahaksid, siis me peame neile appi minema. Riik, kogukond, kohalik omavalitsus, naabrid, päästeamet. Aitame neil inimestel elada tuleohutumalt!“

Omalt poolt soovib Suurkivi ka kõigile eestlastele turvalist ja ohutut pühadeaega. „Kutsun inimesi üles märkama, hoolima oma lähedastest. Ja mitte ainult lähedastest tähenduses sugulased, vaid ka inimestest kes teie ümber elavad. Märgake, kui neil on mure. Andke nende sellest märku ja ühiselt lahendame nende inimeste, tegelikult ju meie ühiseid probleeme! Selline hoolimine ja märkamine on tegelikult kangelastegu. Soovin kõigile üha rohkem selliseid, aga märkamatuks jäävaid kangelastegusid!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee