Kommentaar

Inga Raitar | Usk, õppimine või lihtsalt oopium?  (38)

Inga Raitar, imagoloog, 26. detsember 2017, 20:41
Foto: MEELIS TOMSON
Sõna püha on tänapäeva maailmas oma algse tähenduse kaotanud. Pühadest on saanud töövabad päevad, kui muidu rahajumalat teeniv, arvutiekraanidel vilkuvaid ikoone kummardav ja kaubandustemplites omasuguste tarbijatega osadust kogev inime võib hetkeks argisest oravarattast põgeneda.

Rõhutades nende vabanemise hetkede erilisust riputab ta mõnikord kodu helkivaid kulinaid täis, teine kord plötserdab kirjuks potitäie kanamune või kargab ennastunustavalt ümber lõkke grillvarras peos. Mõistmata, mis on tegelikult püha aja toimingute sisu.

Ohver jõululaual

Järgime rituaale, sest nii on ikka tehtud. Kirikuskäimine on ka üks rituaal. Seda nõuti meie esivanematelt nii kaua, kuni nad õppisid rituaali täitmise ära, edastasid oma lastele, et nii on hea, sisust küll suurt aru saamata, aga see muutus traditsiooniks. Võid saada emotsioonilaksu, isegi tunda end hea inimesena või kogeda maailma mõtestatust, mis aga pärast rituaaliruumist väljumist ka kiirelt kaob.

Hea inimese emotsiooni võid saada jõuluõhtul hoopis annetustelefonile helistades ja hädasolijaid aidates – ehk on eestlaste ametliku usuleigusega seletatav ka pühadeaegsete heategevussaadete tohutu populaarsus. Annetades puudustkannatajale usun, et ka mind võidaks aidata, kui minuga ebakindlas tulevikus midagi juhtub. See on märksa reaalsema mõjuga tegevus, mis aitab vähendada hirmu tuleviku ees. Emotsioone jagab telekas ka mugavamalt ja intensiivsemalt.

Muide, enamikus Eesti peredes tuuakse siiani verist loomohvrit. Verivorst pole ju muu, kui rituaalne puder, mis verega – olendi elujõuga – segatu ja loomasoolde panduna kujutas sümboolselt uue külluseringi alguseks toodavat ohvrilooma. Loodusjõududele pakuti seda, mida endale uues sündivas valguseringiks sooviti.

Ka piparkoogid on samast ooperist – loomakujulised kakud, mis viidi ohvriloomade sümbolitena metsa puude otsa loodusvägede heatahtlikkuse ootel. Kui tahad kelleltki midagi head, pead temasse lugupidavalt suhtuma. Pipar kui keskajal suurima lugupidamise märk – kuldkallis vürts – lisati toidu eriliseks muutmiseks hiljem, et annile väge lisada.

Kuuseküünlad, mille jõuluajal süütame, on valguse seemned, mis peaks andma jaksu päikesel uuesti sündida. Me ei märkagi, et kordame ikka ja jälle tuhandeid aastaid vanu loodusrituaale – ohvriliha ja ohvrikakkude jagamist pereringis, et kõik tulevase päikseringi küllusest osa saaks.

Jumala õigekiri

Religiooni eristab loodusvägede enese hüvanguks toimima mõjutamisest kohustus uskuda. Sa pead uskuma, et just sel viisil rituaali järgides pääsed sa ligemale väele, mille mõju oma elus aeg-ajalt ikka koged. Mõni nimetab seda väge jumalaks, mõni saatuseks, mõni karmaks, mõni juhuseks. Kirjeldavad nad aga kõik ühte – toimet, mis sekkub su ellu ja mille vastu sa oled võimetu. Suhted katkevad, inimesed haigestuvad, õnnetused juhtuvad. Isegi kui oskad lambaid kloonida, juhtida kosmoselaeva või koostada arvutiprogrammi.

Usk, et teatakse selle väe nime ainuõiget kirjapilti – Jehoova, Allah vms ja just minu usu rituaalid aitavad selle väeni kõige õigemal viisil jõuda, on pannud kaklema juba aastatuhandeid. Tegelikult on inimesel kolm põhisoovi – kontrollida elus toimuvat (teada), mõista oma kohta maailmas (olla keegi) ja mitte kannatada (olla õnnelik). Usundid viivad elu üle otsustava jõu inimesest välja, käskides uskuda kusagil kedagi, kes mingi teo tagajärjel meie elus midagi muudab. Nad ei õpeta inimest endas toimuvat mõistma, veel vähem endaga toimuvat haldama. Käsuga armastada ligimest ei õpeta kedagi eetiliseks ega vähenda maailmas hullumeelset enesehävitust. Ükski usund ei vasta praktilisele küsimusele, mis inimese igapäevases toimimises takistab teda olemast õnnelik, enesega rahus ja maailmaga tasakaalus.

Uskumusi, millesse maailma ebakindluse eest peitu pugeda ja klammerduda, ei pakuta ainult kirikus. Viimased paarsada aastat on domineerinud uskumus, et inimene koosneb vaid hävivast kehast ja on täiesti mateeriapõhine. Selle dogma vastu räägib paraku teadvus, mille olemust pole ükski teadlane suutnud veenvalt selgitada.

Igaüks – harimatu või tippteadlane – võib pärast katset kinnitada, et temas on peale füüsilise keha midagi veel. Kõik soovivad mõista, kuidas see “midagi veel” meie elu kujundab – sest kogeme ju, et kujundab.

Teadlased võivad vaielda usujuhtidega kirjelduste pinnal – kes kirjeldab tegelikkust paremini –, kuid kõik kirjeldused on puudulikud ega anna inimesele tema terviklikkuse mõistmist. Ateism muide põhineb ka usul – sellesse, et jumalat pole. Tõsiteadlasest ateist ei saa ju kunagi väita, et ta on oma väite tõestamiseks suutnud uurida absoluutselt kõike. Ta võib vaid väita, et jumalat pole seal, kust tema on otsinud.

Uskumise asemel

Usundiõpetuses ei õpetata iseend mõistma, vaid kõrvutatakse erinevaisse põhimõtetesse uskumist. Usk võõrandab, sest inimene, kes usub, on omaks võtnud midagi, mis pole tema enda praktiline kogemus. Usundiõpetus, mis oleks neutraalne, informatiivne ja nagu ajaloo- või kunstiõpetus vaid erinevaid maailmas olnud usul põhinevaid liikumisi tutvustav, võiks olla lihtsalt ajalootunni osa.

Usundid on ju vaid inimkonna katsed maailma eri aegadel mõtestada. Maailma aluseks oleva väe mõistapüüul on põhinenud muusika ja kunst, aga ka võimumustrid ja sõjad. Praegu on koolide ajalooprogramm vägivaldsete sündmustega üle koormatud. Ajaloo kui inimkonna kujunemisprotsessi mõistmise asemel õpetatakse mingite võimuvõitluste numbrilist jada. Selgitamata, miks võideldi ja kust tulid konfliktid, mis viisid sõdadeni? Luua aine, kus õpetatakse, millesse inimesed eri aegadel uskunud on, ei muuda noore inimese maailmapilti terviklikumaks.

Usk edastab tõdesid, dogmatempel all – ainult nii ja ära enam edasi uuri. Maailma kogemuslikult mõistmiseks aga ei piisa uskumisest. Einstein uuris vana testamenti, Newton uut testamenti ja kumbki neist polnud ei usklik ega ka uskmatu. Mõlemad olid võimsad loovad vaimud, kelle julged uurimused muutsid maailma. Paremaks, selgemaks, mõtestatumaks.

Kui aga teadlikku enesemõistmist ja oma elu teadlikku muutmist koolides õpetataks, läheks meie elu paremaks. Väheneks vägivald, suureneks hoolivus, aga ka elu tegeliku pühaduse mõistmine. Sellesse muide ei pea uskuma, seda võib igaüks praktikas mistahes ajal kontrollida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;