Kommentaar

Mart Soidro | Jõulueelsed mõtted (1)

Mart Soidro, literaat, 21. detsember 2017, 18:14
 TH
Patt oleks enne kuuse tuppatoomist kirjutada kriitiline arvamuslugu meie ühiskonnas leiduvatest üksikutest puudustest. Pikk aasta hakkab lõppema, selle jooksul on piisavalt poliitikutega puseldud. Aitab küll. Jõuluaeg on käes!

Kuigi mul on juba ammu kõik jõulukingitused ostetud, läksin kolmapäeval ajakirjandusliku eksperimendi käigus kaubanduskeskustesse. Süda ei olnud küll saapasääres, aga hirm oli natukene nahavahel, sest rahvuslikust ringhäälingust kostus kurba tõdemust, et meie paljukannatanud rahvast on tabanud taas jõuluhullus. Poodides olla tihe rebimine, kus ei tunta vennaarmu. Nagu meie murdmaameeste vahel hooaja hakul, keskel ja lõpus, kus tahaks, aga ei saa, kus ootused on suuremad kui tegelikkus.

Aga pilt oli hoopis idüllilisem. Inimesed seisid vaatamata oma usutunnistusele sõbralikult õlg õla kõrval. Ulatasid isegi piltlikult öeldes käe, nagu punkar ja miilits Villu Tamme laulus. Mida sellest järeldada?

„Teed võivad meil olla küll erinevad, aga armastus ühine,” tõdes Jakob Hurt juba 150 aastat tagasi.

Inimene muutub ajas vähe

Ka turumajanduse tingimustes tahetakse head teha ja teiste peale mõelda. Vähemasti kord aastas 30 aastat tagasi polnud palgalõhet, enamikul oli tengelpung suisa rubladest pungis – aga oh häda! –, poeletid särasid puhtusest ja tühjusest. Siis olnuks paras pähkel, mida oma lähedastele kinkida, ka praegustele oravatele. Aga Vene ajal saadud kingitused on mälestusväärsed ja armsad.

Ma ei väsi meenutamast ega tsiteerimast Mihkel Muti följetoni „Jaani jõulud”, mis ilmus kogumikus „Üleminekuaeg” (1995).

Lühikokkuvõte: Jaani peres peeti neid pühi kombekalt. Tal oli uus naine, esimese võttis siis, kui Moskvas õppis. Aga laulva revolutsiooni ajal avastas Jaan, et ei armasta Dusjat sugugi ning laskis end kärmesti lahutada ja abiellus Mullikiga. Läks 1991. aasta jõulude ajal kirikusse ja tahtis nime kirja panna. Ostis kõige jämedama küünla ja istus teise ritta. Vaatas õpetajale andunult suhu ja pomises aegajalt: „Õige, väga tabavalt öeldud!”

Kui nad pärast harrast hetke koju jõudsid, tuli sõber kõrvalmajast, et nende pojale, pisikesele Edgar-Arnoldile jõuluvana teha. Jõuluvana mantel polnud punane, vaid kollakasroheline. Too kinkis Edgar-Arnoldile neli aktsiat, ühe iga aasta kohta. Ja südaööl läks Jaan garaaži ja andis autodele natukene bensiini.

Tagantjärele ma isegi imestan, et veerandsada aastat tagasi ei toginud vastloodud kooperatiivide ja firmade omanikud alluvaid jõulude ajal kirikusse kaikaga. Nagu aeti õndsa Brežnevi ajal töökollektiive maiparaadile. Nüüd? Maiparaadil käivad sotsiaaldemokraadid ja ametiühingutegelased, sellel päeval on plats ju ajalooliselt nende pärusmaa. Tudengid tegid seda viimati 30 aastat tagasi, kui pärast tujuküllast volbriööd nõuti valitsuselt alkoholipoliitika muutmist.

Sama on pühakodadega, mis pole enam rahvast pungil. Kirikuõpetajate pajatused oma isiklikest kogemustest jumalaga on paljudele muutunud tüütuks. Meil pole tavaelus kombeks intiimsetest asjadest isegi sõpradega rääkida, seda võõrastavam on kuulata selliseid erootilisi jutte kantslist.

Uskuge endasse!

Lennart Meri jagas ettenägelikult juba oma esimese juubeli ajal rõõmu, „et oleme ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme rohkem kui täna” (Sirp ja Vasar, 30.03.1979). Kõik muidugi nii ei mõtle. Isegi 2017. aastal, kui oleme saanud juba veerandsada aastat olla oma elu peremehed. Selgeltnägijaid ja posijaid on mõõtmatult rohkem, horoskoobid on rohkemgi hinnas kui toona.

Aga inimloomuses on juba kord vist nii, et kui oma elu ei paku piisavalt pinget, tuleb abi otsida igasugustest edetabelitest: parimatest ja mõjukamatest, sõpradest ja vaenlastest, isegi päkapikkudest. Pingeread on muidugi põnevad! 1982. aastal ülikooli astudes ja sellest esimese kuu Mooste näidissovhoosis kartuleid korjates hakkas Juhan Peegli õpilastel (Juhan Kilumets, Peeter Tali, Indrek Schwede ja mina) igav.

Tüdrukud olid teisel objektil ning et nende tähelepanu pälvida, korraldasime konkursi. Otsustasime endi hulgast välja valida esimese Lennoni, teise Lennoni, kolmanda Lennoni ja... lohutus-Lennoni! Paraku see ebaõnnestus, sest kõik tahtsid lohutus-Lennonid olla. Unistada tuleb muidugi suurelt, aga keegi ei uskunud juba siis, 18aastasena, et temast võib tulevikus John Lennon saada.

Ega teiste sisse ei näe, aga julgen väita, et kui üldse millessegi ei usu, võib olla paganama raske. Nädalavahetuse Õhtulehes ilmub meil Andrus Kivirähkiga vestlus meie riigipeaga. Palju on vahepeal vett merre voolanud, väidetavalt oleme jõudnud isegi tõejärgsesse ühiskonda, aga jõulude eel usub see kolmik, et Karlsson katuselt oli olemas. Vaid üksikutes nüanssides, mis puudutab parimates aastates mehe vanust, jäime eriarvamustele.

Usku kõigisse!

1 KOMMENTAAR

k
kaua võib taluda tüütut putukat 22. detsember 2017, 20:03
Intelligentsed inimesed räägivad ideedest. Keskpärased inimesed räägivad asjadest. Väikesed inimesed aga teistest inimestest.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee