Eesti uudised

Ajakirjale Time Eesti elu laitnud põgenikepaar on Saksamaa põgenikelaagris õnnelikum ning kardab siia tagasisaatmist (178)

Toimetas Keit Paju, 19. detsember 2017 20:23
Taimaa ja Mohannad teel PõlvasseFoto: https://www.instagram.com/findinghome/
Süüria pagulased Taimaa ja Mohannad rääkisid suvel ajakirjale Time oma elust Eestis ning väljendasid selle suhtes tõsist pettumust. Nüüdseks elab pagulaspaar Saksamaal põgenikelaagris, kuid peavad end õnnelikumaks kui Eestis. Triin Raag, sotsiaalministeeriumi rahvusvahelise kaitse poliitika juht rääkis “Ringvaates”, et pagulased võivad pettuda Eesti keskkonnas, kui selles, et siin ei ole neil kogukonda.

Pagulaspaar Taimaa ja Mohannad said Eesti riigi poolt oma korteri, kuid nende korter ei olnud see, mida nad ootasid,  nad kurtsid, et see on must, räpane ja haiseb. Lisaks tundsid nad väga puudust oma usu- ja rahvuskaaslastest, Põlvas pole teatavasti mošeed ja neile harjumuspärast toitu. Muuhulgas oli probleemiks see, et kohalikud nendega absoluutselt ei suhelnud ning see, et pereisa Mohannad oli töötu, ega teadnud, mida oma eluga peale hakata. 

Nüüdseks ongi pagulaspaar lahkunud Saksamaale põgenikelaagrisse, kus pole neil erinevalt Eestist korterit, rahalist toetust, aga Taimaa sõnul on nad Saksamaal, kuhu nad poolillegaalselt jõudsid, õnnelikumad. Mohannad on leidnud töö põgenikemaja pesumajas. Pere suurim hirm on see, et nad saadetakse Eestisse tagasi.

Pagulased vajavad kogukonda

Raagi sõnul on Mohannadi ja Taimaa näide üsnagi tüüpiline.

Samal teemal

“Inimesed jõuavad siia ja mõningane pettumus on normaalne, olgu see pettumine keskkonnas, suuremast tähelepanust, või just see, et siin ei ole neil kogukonda, teisi moslemeid, ei ole neid inimesi, kellega oma keeles rääkida ja rohkem koos olla,” ütles ta. “Ma arvan, et olles pagulane on see uus ühiskond igaljuhul raske, sõltumata sellest, kuhu inimene elama asub või satub.”

Küll aga oli Põlvamaa inimeste seas suur valmidus Taimaad ja Mohannad vastu võtta ning võib eeldada, et sealsete inimeste hingedes on sees väike kurbusenoot.

“Ma ei oska Põlvamaa inimeste eest rääkida. Küll aga pärast ühe Põlva pere lahkumist ilmus üks artikkel, samas majas elava naabriga tehtud intervjuu, see inimene tundis küll teatavat väikest pettumust, sest ta oli valmis neid inimesi vastu võtma, pakkuma neile reaalset tuge ja abi. Ma ei tea, mitu korda on inimesed valmis panustama uuesti. Ma ei tea, aga ma arvan, et nad pettuma ei pea. Nad on ju tore osa Eesti ühiskonnast ja neil on kindlasti võimalus ennast tõestada veel ja veel,” kommenteeris Raag.

Küll aga jääb arusaamatuks see, miks riik üldsegi pagulased väikestesse asulatesse saadavad, kus ilmselgelt moslemikogukonda olla ei saagi. Miks ei paigutata pagulasi Tallinnasse või Tartusse? Raagi sõnul on seda arutatud ja kaalutud, kas suuremad linnad on õiged kohad, kuhu pagulasi paigutada. 

Küll aga hindab Raag praegust Eesti ühiskonna meelsust paremaks, kui poolteist aastat tagasi.

“Suuremad ja raskemad emotsioonid on praeguseks maha rahunenud. Kindlasti võidakse vaadata järele naisele, kes kannab pearätti, sest ta ikkagi eristub meie tänavapildist, aga võib-olla aeg-ajalt ka öeldakse midagi, aga suurem vaenulikkus, või suurem hirm on praeguseks tagasi tõmmanud,” sõnas ta.

Pooled siia paigutatud pagulastest on lahkunud

Eestisse on Raagi sõnul jõudnud üle 170 pagulase, kellest pooled on lapsed. Praeguseks on pea pooled pagulased, kes siia paigutati, lahkunud. Kas tõesti on Eesti pagulasprotsess läbikukkunud?

“Ma ei julge öelda, et täiesti läbi kukkunud on. Päris paljud on praeguseks end sellest mõttes sisse seadnud, et lapsed käivad koolis, lasteaias, vanematel on töökohad, küll mitte kõigil, aga osadel nendest. Päris kindlasti on nende seas neid inimesi, kes näevad, et nad on võimelised ja valmis siin enda elu uuesti üles ehitama. Selles mõttes, inimesed, kes tahavad võimalust kasutada, ei ole see protsess läbi kukkunud,” arvas Raag, tuues näiteid mitmetest edulugudest, mida Eesti pagulaste seas leida võib.

“Meil on vähemalt kaks perekonda, kes on alustanud enda ettevõtlusega, ehk pakuvad toitlustust, kas siis cateringina või muul moel. Edulooks saab lugeda ka seda inimest, kes töötab ühes päris korralikus restoranis abikokana. Ka see, et pagulased, kes on siin elanud suhteliselt lühikest aega, on valmis tegema vabatahtlikku tööd, näiteks Toidupanga juures või lemmikloomade varjupaigas,” rääkis ta. 

“Ma arvan, et see kohanemiseks valmidus tuleb inimesest seest. Kui soov olla koos oma teiste pereliikmetega, sõprade ja tuttavatega, kes paraku ei ole Eestis, vaid mõnes teises Euroopa liidu riigis, siis see võib olla kindlasti takistuseks, see pain, et ma tahan olla koos oma perega ja see on see liikumapanev jõud kindlasti. Kas me saame seda praegu veel üldse hinnata, kõige kauem Eestis olnud pere on olnud siin poolteist aastat, mis on suhteliselt lühike aeg. Kas selle aja jooksul saab hinnata seda, kas inimene on kohanenud või mitte? Päris edukust saame hinnata paari aasta pärast,” arvas Raag.

“Aga kui on olemas kogukond, kes on valmis seda perekonda vastu võtma ja oma jõududega toetama, ehk siis eelkõige oma sotsiaalse võimekusega, siis me ei saa väiksemaid kohti kindlasti välistada,” sõnas Raag.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee