Tuleb välja, et maavalitsused ei kaogi kuhugi, need muudavad vaid kuju ja jätkavad tegutsemist teise nime all. Tõsi küll, vähendatud koosseisuga, kuid riigi kontrolliv silm jääb maakondadesse edasi. Mitte et see lubamatu või vale oleks, kuid siis poleks maksnud jagada ka lubadusi, mis andsid alust uskuda vastupidist. Nii hakkavad haldusreformi lubadused kärisema veel enne, kui riik nende täitmisega ühele poole on jõudnud.

Nimedega manipuleerimist on kasutatud varemgi, kui nõukaajal muudeti ministeeriumid ühtäkki komiteedeks. Sildivahetusest hoolimata jäi asutuste töö sisu endiseks. Sama võib arvata ka nüüd, mil suupärase ja eestikeelse maavalitsuse asemele tekkivad bürokraatlikult lohiseva nimega regionaalhalduse talitused. Kuigi üle Eesti kandideerib talituse juhtideks 186 inimest, peaks olema selge konkurentsieelis maavalitsuse senisel personalil, kes kohalikku elu tunneb ning kel riigiga asjade ajamises pädevus ja kogemus kindlasti olemas. 

Et senised maavanemad olid ennekõike poliitilised figuurid, kes vahetusid sünkroonis muudatustega Toompea valitsuskoalitsioonis, siis on ka uute talituste puhul võimuliidu huvi erakonna kontrolli all olevate esinduste loomiseks ilmselge. Kõigepealt selleks, et keskvõim saaks kontrollida meeleolusid maakondades kohapeal ning jälgida riigi tahte elluviimist, teiseks saab uued talitused muuta erakondliku toiduahela osaks – meeldiv ja kasulik ühekorraga. Riigihalduse minister Jaak Aab võib küll öelda, et tegu ei ole maavanema kohaga, aga tegelik tulemus on näha niipea, kui on võimalik uute talituste tulevaste töötajate parteiline kuuluvus üle kontrollida.    

Omavalitsuste piiride muutmisel pakkusid palju kõneainet nii seniste juhtide lahkumishüvitised kui ka ametisse astuvate juhtide palganumbrite seninägematutesse kõrgestesse kruvimine. Kui nüüd maavalitsuste likvideerides saavad töötajad lahkumishüvitised ning lähevad seejärel kohe uue talituse palgale, siis juriidiliselt on olukord jällegi jokk, kuigi rahvale jääb sellest omade toolimängust mõru maik suhu.    

Ka praeguse olukorraga, kus maavalitsused kaovad, et talitustena uuesti sündida, on nagu veidi ümber sõnastatud energia jäävuse seadusega – bürokraatia ei kao kuhugi, see ainult muundub ühest olekust teise.

Jaga artiklit

11 kommentaari

R
rein  /   22:47, 23. dets 2017
Praegu saavad palka riigieelarvest pea kolmandik palgasaajatest,tööhõive on pea 70 protsenti.Kõik kulutavad ja teevad majanduskasvu aga kes raha riiki sisse toob,neid jääb järjest vähemaks.Asi haiseb majanduse kollapsi järele.
T
Tramvai  /   22:43, 18. dets 2017
Vanu rööpaid kasutades sõidame sissetallatud radu,kaasmaalased edasi

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis