Eesti uudised

Inglid või kangelased? Erioperatsioonide väejuhatuse lugu 5 

Riho Ühtegi, 17. detsember 2017, 11:32
Eriväelane Eesti Vabariigi aastapäeva paraadilFoto: Erioperatsioonide väejuhatus
"Eriüksused on erilised, sest nad ei ole osa bürokraatlikust sõjalisest organisatsioonist. Seda sümboliseerib see, et nad eelistavad oma relvad ise valida. Nende sõdimine ei sõltu teiste relvasüsteemide, nagu kahurite ja tankide tegevusest. Nad sõdivad omal algatusel – teiste sõnadega võtavad sõjalise riski enda peale. Kui teised sõdurid loodavad (relva)süsteemidele ja seega kardavad riske, siis eriüksused astuvad riskile vastu, sest nad võivad ikkagi valida võitlemise või surma omadel tingimustel."Dr Mikkel Vedby Rasmussen

Eelmistes lugudes rääkisime erioperatsioonide vaevalisest saamisloost. Siinkohal tahaksin rõhutada ühe kuupäeva tähtsust. Selleks oli 2. oktoober 2012, mil üksusele annetati lipp. Lipp pole lihtsalt üksuse sümbol, lipp on ka lahinguvalmiduse sümbol, kirjutab Kaitse Kodu!

Erioperatsioonide grupist väejuhatuseks

Aga tulgem tagasi Eestisse. Ka siin oli eriüksuse staatuses mitmeid muutusi. 1. jaanuarist 2013 eraldati üksus toonasest luurepataljonist ning muudeti iseseisvaks erioperatsioonide üksuseks kaitseväe juhataja otsealluvuses.

Vastavad muudatused tehti ka õigusaktidesse, mille järgi sai erioperatsioonide üksuse ülesandeks erioperatsiooni planeerimine, korraldamine ja läbiviimine. Niisamuti sätestas kaitseväe korralduse seadus, et erioperatsioon on osa kaitseväe tegevusest, mida teostab selleks moodustatud, varustatud ja väljaõpetatud üksus teiste üksuste toetuseks või eraldiseisvana, kasutades teistest üksustest erinevat taktikat ja erinevaid meetodeid. See aga tähendab, et seaduse järgi sai erioperatsioonide üksus endale üldse kogu erioperatsioonide monopoli, sest vaid kaitseväe korralduse seadus sätestas, mis erioperatsioon on.

Iseseisvumine andis võimaluse üksust efektiivsemalt arendada. Sisuliselt nägi arengukava ette, et järgneva kuue aastaga kahekordistatakse üksuse isikkoosseisu, mis iseenesest oli juba tõsine proovikivi, sest üksusesse saamise eelduseks olevast valikust tuli tavaliselt läbi 10–15 protsenti soovijaid.

Üksuse toetavatesse valdkondadesse värvati kaitseväesiseselt ka ilma valikuta, tehes konkreetseid pakkumisi konkreetsetele kaitseväelastele. Selline kahte erinevat moodi värbamine üksusesse esitas aga uusi nõudmisi, sest eriüksuse kontseptsiooni kohaselt on iga üksusesse kuuluja ennekõike võitleja ja alles siis spetsialist, mis aga tähendab, et kõik, kes ei läbi traditsioonilist väljaõppetsüklit valikust operaatoriks, tuli teenistuse kõrvalt eriväelaseks koolitada.

Nii mõnigi neist, kes kutsuti üksusesse valikut läbimata, on hiljem valiku siiski läbi teinud ja praktika näitab, et enamasti on nad on olnud teistest valikul osalejatest paremad.

Juba järgmise, 2014. aasta 1. augustist muutus erioperatsioonide üksus aga erioperatsioonide väejuhatuseks, saavutades sisuliselt väeliigi staatuse. Nii jõuti kuue aastaga selleni, mis paljudes "vanades" erioperatsioone omavates riikides on tänagi veel saavutamata. Väejuhatuse staatus ei tähendanud pelgalt nimemuutust. Erioperatsioonide väejuhatus esindab täiesti teistmoodi sõjapidamise põhimõtteid, mis ei ole omased tavaüksustele.

Erioperatsioonide põhimõtted

NATO doktriini kohaselt on erioperatsioonideks kolme liiki tegevused. Nendeks on suunatud rünnak (mõnikord nimetatakse seda ka otseseks rünnakuks), eriluure ja sõjaline toetus. Kuna NATO doktriin ei näe ette operatsioone, kus kasutatakse mingi riigi võimu all oleval territooriumil vastupanu korraldamiseks kohalikke elanikke, ei käsitle NATO doktriin veel üht olulist erioperatsioonide liiki, mida nimetatakse tavatuks sõjapidamiseks (kirjanduses mõnikord ka ebakonventsionaalne või mittekonventsionaalne sõjapidamine). Samas on tavatu sõjapidamine vaid erioperatsioonidele omane erioskus.

Üldiselt võib jääda mulje, et erioperatsioonidel on palju kattuvust teiste valdkondadega. Nii on suunatud rünnaku operatsioonid sarnased teistele kineetilistele lahinguoperatsioonidele. Erioperatsioonides viiakse selliseid lahinguoperatsioone läbi väikesearvuliste üksustega, kus rõhk on headel lahinguoskustel ja üllatusel. Rünnak keskendub konkreetsele sihtmärgile, mille täitmisel üksus lahkub.

Kõige suurem erinevus suunatud rünnaku ja tavaüksuse lahingutegevuse vahel on see, et eriüksus ei kinnistu maa-alale. Teiste sõnadega: kui tavaüksuste lahingutegevus käibki maa-ala pärast, seda antakse lahingu käigus ära või võidetakse juurde, siis erioperatsioonide kineetiliste operatsioonide käigus ei ole territooriumi hõivamisel või loovutamisel mingit tähtsust. Seda nimetatakse mõnikord asümmeetriliseks lahingutegevuseks, kus välditakse pealahinguid, rünnatakse vastase nõrkusi ning "libisetakse" vastase käest, kui see püüab meie üksust maastikul fikseerida.

Eriluurel on sarnaseid jooni teiste luuredistsipliinidega. Mõnikord mõeldakse, et tegu on kaugluurega, sest mõlemal puhul võidakse siseneda ja infiltreeruda sügavale vastase tagalasse. Kuid eriluure pole siiski kaugluure. Kaugluure ülesandeks on imbuda vastase süvatagalasse, mehitada staatilised vaatluspostid ja edastada teavet piirkonnas või objektil toimuva kohta. Teiste sõnadega ei tea kaugluureüksus tavaliselt, mida ta oma objektil näha võib. Minnakse luurele lootuses, et midagi leitakse. Tihti tuleb selle "millegi" avastamiseks passida vaatluspostidel väga pikka aega.

Eriluure on aga väga konkreetne missioon, kus operatsioonile minev üksus teab täpselt, mida ta vaatama läheb. Operatsioon on lühiajaline ja eesmärgipõhine. Selliseks operatsiooniks võib näiteks olla lahingukahjude hindamine peale õhurünnakut vastase objektile. Kui pole võimalik kasutada satelliite või on tegu maa-aluste objektidega, tuleb kahjusid hindama saata eriüksus.

Erioperatsioonide põhiline tegevusvaldkond on aga sõjaline toetus. Eriüksusi nimetatakse võimekordistajateks, mis ongi saavutatav sõjalise toetuse abil. Teatud tingimustes on erioperatsioonide meeskond (jagu pluss) suuteline läbi viima kineetilist lahingutegevust võrdväärselt jalaväekompaniiga, kuid tänu oma sõjalise toetuse võimele on meeskond suuteline lahingut korraldama ja juhtima pataljoni tasemel. See on võimalik tänu oskusele mobiliseerida kõik võimalikud ressursid ning nende kasutamise lahingutegevuses. Kuid seda enamasti mitte tavapärases konventsionaalses sõjas.

Sõjalise toetuse efekt tuleb hästi esile madala intensiivsusega konfliktides või irregulaarses sõjapidamises. Näide sealtsamast Afganistanist, kus Eesti üksustel on olnud võimalus tagada vastutusalade julgeolekut. Eesti jalaväekompanii ESTCOY vastutusalaks oli mingil perioodil Wahidi küla piirkond. Tegu on maa-alaga, mille suurus jäi 28 ruutkilomeetri kanti ja millel elas umbes 4000 kohalikku elanikku. Selle maa-ala julgeoleku tagamine oligi enam-vähem maksimum, mida meie kompanii koos juurdeantud Afganistani jalaväekompaniiga suutis teha.

Meie operaatorid tulid ülesande täitmisega toime, kasutades ära kõiki ressursse, mis provintsis saadaval olid, ning luues kohalikest juurde uusi üksusi. Poole aastaga saavutati kontroll provintsi üle, mis varem oli Talibani meelevallas. Eesti üksuse edulugu toodi hiljem korduvalt eeskujuks mitmetel ISAFi konverentsidel ja planeerimisüritustel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee