Seisukoht

Seisukoht | Ego trip ja valge kepp (4)

Jaanus Kulli, reporter, 15. detsember 2017 18:36
Foto: Stanislav Moshkov
Hommik algas paljutõotavalt. Lugu, mida olin plaaninud lehte kirjutada, ei huvitanud korraga kedagi, päev sundis peale hoopis teise teema. Tuju langes veel pügala võrra, kui õhtul koduteel uduvihm vastu prilliklaase piserdas ning keegi valge kepiga mu otsa komistas. Narva maanteel enne Tallinna kauplust (oli kunagi selline pood) seisis poiss, kes keppi enda ees tonksides otsis laternaposti, et peatus ära tunda. Siis sain aru. Ma ei ole eriti aldis võõrastega tänaval vestlust arendama, aga seekord läks teisiti.

Miski sundis küsima: kas ta ootab ikka bussi. Poiss, umbes 15-16, palus tulbalt vaadata, millal tuleb nr 51. Kiri lubas, et 5 minuti pärast. Korraga teadsin, et ootan koos temaga bussi ära ja aitan ta peale. Kaua sa ikka niisamuti kõrvuti vaikides seisad. Küsisin, et kas ta on täiesti pime. Jah, tuli vastus, aga mitte sünnist saati.

Tahtnuks veel uurida, et kas see on jubedam või lohutavam, et ta on kunagi näinud maailma enda ümber, aga küsimata see jäi. Buss tuli, aitasin ta peale ning juba läbi liikuvate ja märgade bussiakende nägin, kuidas ta keppi enda ees tonksates kohta otsis. Ehk lasi keegi istuma. Siis oli ta läinud ja mul esimese hetkega selline ego-tunne, et punkt käes, oled kellelegi head teinud.

Järgmisena aga: mida sa vingud ja virised ühe loo pärast. Sul on töö, pere, lapsed ja lapselapsed terved ning et elu oli talle kindlasti õpetanud vihkama haletsust. Ta ju tuli kuskilt - sõprade juurest, töölt. Head koduteed talle.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee