Kommentaar

Aimar Ventsel | Kas tasub ikka nägu mustaks võõbata? (37)

Aimar Ventsel, etnoloog, 15. detsember 2017, 18:36
Kuna näosaates mustanahaliseks grimeeritud esineja põhjustas Eesti teadlikumates vaatajates pahameelt, siis küsis Õhtuleht eri rahvaste kultuure uurivalt asjatundjalt, kas näo mustaks võõpamisse peaks muutunud maailmas taunivalt suhtuda?

Kui sult küsitakse kommentaari teemal, millest on juba üksjagu arvatud, siis on väga raske uue nurgaga välja tulla. Aga paistab, et Getter Jaani ning tema jumestatud nägu on lugu, mis siiski ei näita aktuaalsuse kaotamise märke.

Kui nüüd teha lühike ekskursioon, siis teadaolevalt – ka siin Õhtulehes on sellest juttu olnud – läheb blackface´ing ehk näo mustaksvärvimine tagasi aega, kui USA valged kabareenäitlejad karikeerisid mustanahalisi (ning kasutasid sõna otseses mõttes rassistlikke klišeesid) ning juhtus see juba ajal, mil USAs oli veel orjanduslik kord.

Traditsiooni ei katkestanud ka orjanduse kaotamine USA kodusõja järel ning selline näo mustaksvõõpamine oleks kestnud USAs tänapäevani, kui mitte kodanikuõiguste liikumine poleks sellele lõpu teinud. Meil siin on raske vast kogu poliitilist sümboolikat mõista ent USAs omandas blackface´ing ühe ja konkreetse tähenduse – tegemist on mustanahaliste alandamisega ja karikeerimisega - ühesõnaga ei enam ega vähem kui rassismi demonstreerimisega. Ka sellest on Eesti meedias juttu olnud.

Valged indiaanlased

Tegelikult näitlejaid ju ikka grimeeritakse ja miks see siis nii vale on? Rassisuhted on USAs aga paras pundar ja see pundar on end sisse mässinud ennast igasse eluvaldkonda, kaasa arvatud kunstimaailma.

Kunagi lapsepõlves sai nõukogude ajal kirglikult soome televiisorit vaadatud. Eriti kirglikult vaatasin ma vesterneid, soomlastel oli pikka aega suisa omaette väärtvesternite programm, kus kord kuus üks klassikaline film ette näidati. Mis mind isegi noores eas hämmastas oli see, et pikka aega mängisid romantilisi indiaanipealikke valged näitlejad.

Hiljem lugesin ma vesternite kui filmižanri kujunemise kohta ning selgus, et tavarolle – kappavatel hobustel huilgavaid ja odadega viibutavaid indiaanlasi – mängisid filmides päris ehtsad Põhja-Ameerika põliselanikud, keda reservatsioonidest sandikopikate eest palgati. Vähegi silmapaistvamad rollid anti aga valgetele ameeriklastele, keda siis tumedamaks jumestati ning parukatega kaunistati, et “päris” indiaanlase mõõdu välja annaks.

Kui 1960ndail tekkis USAs põlisrahvaste liikumine, siis üheks protesti objektiks said taolised indiaanisõdalaste kujutamised filmilinal. Vähe sellest, et 99% vesternitest esitasid indiaanisõdade ajalugu ja Põhja-Ameerika põlisrahvaid kõverpeeglist, polnud indiaanlased piisavalt head, et indiaanlasi mängida! Ehk siis rassihierarhiad elasid edasi filmimaalilmas ning seda isegi žanris, kus oleks pidanud olema teistmoodi.

Seega rassisuhted  USAs on tundlik teema ja pole see mingi musta-valge nahavärvi konflikt ega poliitilise korrektsuse vingerpuss, vaid hõlmab ka kõiki teisi mittevalgeid elanikkonnagruppe, kel on valge elanikkonnaga mingi ajalooline kana kitkuda. See kitkumine sisaldab endas tegelikku ja ettekujutatud ebaõiglust, sajanditepikkust rõhumist, kaasaegset diskrimineerimist ning mitte kuhugi kaduvaid klaaslagesid. Rassilised, etnilised või kultuurilised stereotüübid on tihti üle võlli ja pole just eriti naljakad.

Aga meie ise?

Väike näide geograafiliselt palju lähemalt. Eestlaste vanema põlvkonna inimesed teavad vast stereotüüpe, mida venelased eestlastele külge poogivad. Eestlane on vene kaasaegses folklooris ennekõike aeglane, aga ka ihne ning lihtsameelne. Kes vaatab Venemaa televiisorit ja satub sellise saate peale nagu KVN, siis selline inimene peaks kursis olema eestlaste parodeerimisega – väga spetsiifilise “eesti” aktsendiga esitatakse sketše “kuumadest eesti kuttidest”. See kõik on muidugi süütu nali. Aga kui mulle Venemaal juba kahesajandat korda vihjatakse eestlase aeglusele – „See on ju nali, saad aru!” -, siis tõesti ei ole enam naljakas.

Kusjuures aeglaste eestlaste stereotüüp omab kohati väga paradoksaalseid vorme. Olin 2015. aastal Kiievis ja mul olid seal väga huvitavad jutuajamised sealsete ajaloolaste, etnoloogide, politoloogide kui ka täiesti tavaliste tudengitega. Läbiv joon nendes vestlustes oli, et venelaste hohollinaljad ei ole naljakad, no mitte ühegi kandi pealt! 

Ja siis istusin ma oma hommikukohviga hotelli ees, nautisin päikest ning kõrval mängis raadio. Äkki tuli sealt reklaam, mööblisalongi oma, kui ma õigesti mäletan. Ja millegipärast oli kogu reklaam üles ehitatud aeglaste eestlaste toimetamistele ning kõlas väga stereotüüpne “eesti aktsent”. Milline situatsiooni iroonia! Ukrainlased, kellele ei meeldi venelaste naljad viljelevad edukalt eestlaste stereotüüpe parimas nõukogude traditsioonis. Eestlane minus kihvatas, oli isiklikult ebameeldiv.

Kogu eelneva jutu mõte on selles, et tegelikult pole olemas süütuid etnilisi, rassilisi ja teisi nalju. Kogu situatsioonihuumor saab otsa täpselt sel hetkel, kui stereotüpiseeritakse sind ennast, tegemist on korduva teemaga ja kõik kokku pole ka eriti vaimukas. Võib-olla tasuks seda meeles pidada, enne kui hakata poliitilist korrektsust sarjama?

Blackface’i fenomen seisneb selles, et ta on mastaapsem ning on seotud väga konkreetse ajaloolise perioodiga inimkonna ajaloos – kolonialism ja sellega kaasnenud orjakaubandus, laiemalt sotsiaalne ning majanduslik ebavõrdsus, mis on erinevatel perioodides kas otseselt või kaudselt seotud nahavärviga. USAs on suhtumine orjandusse siiamaani osa ühiskondlikult tähtsatest teemadest, miks muidu võetakse siiamaani maha konföderaatide juhtide mälestussambaid.

Küsimus on selles, kas neid kultuurilisi koode ja hoiakuid peaks eksportima. Mõned aastad tagasi oli Saksamaal analoogiline skandaal, sealgi vist näosaates. Seal lõppes asi märksa karmimalt – avalike vabandustega ja kas mitte isegi kedagi ei vallandatud? Viimane pole antud hetkel oluline, ent juhtum näitab lihtsalt ühte – mingeid asju ei pea importima, nad tulevad ise sisse.

Solvumine ongi tegelikult kokkulepe – mõlemad pooled peavad olema veendunud, et üks tahab teist solvata. Mingid asjad on väga otsesed ja sellega on solvang üheselt arusaadav. Osade asjade puhul on solvangu olemus pigem segane.

Võõpamine maksab kätte

Nii importeerubki Eestisse hulgaliselt asju, mis ajalooliselt pole omandanud negatiivset konnotatsiooni. Enne Getter Jaani juhtumit teadis Eestis vaid kaduvväike protsent elanikkonnast, mis on blackface ja oli üldse seda sõna kuulnud.

Internet teeb võimalikuks selle, et tema tegevus asetub teise konteksti. Ja kontekst võib valusalt tagasi lüüa. Kui tegemist oleks näiteks Meie Mehega, siis vaevalt et eestlase blackface’ing piiri taga sellist vastukaja oleks leidnud.

Tuleb leppida tõsiasjaga, et Eesti ei asu vaakumis, meid ei kaitse maailma eest enam raudne eesriie. Tegelikult pole midagi raskemat kui teha kellelegi selgeks, et “neeger” pole eesti keeles solvav sõna või et Eesti Leegionis sõdinud eestlased ei olnud natsid. Kui inimene teab, et on solvav ja SS on sõjakuritegusid sooritanud organisatsioon, siis... No peaaegu võimatu, ütlen omast kogemusest.

Ühiskondliku mõtte arengult on Eesti huvitav koht. Kõrvuti ja teineteise otsas eksisteerivad erinevad tähendusväljad. Asi pole ainult selles, et kusagil mujal peetakse blackface’i rassistlikuks. Ka Eestis on järjest rohkem inimesi, kes ei kasuta “n“-sõna, ühinevad ahistamisvastaste kampaaniatega ja nüüd mõistavad hukka ka Getter Jaaniga juhtunu.

Selliste inimestega kõrvuti elamine võib meeldida või mitte, aga nad on olemas ning nende maailmas on teine väärtusteskaala kui nö terve talupojamõistuse propageerijatel. Mis kokku loobki olukorra, kus imporditud kategooriad ühel hetkel lakkavadki olema imporditud ja muutuvad osaliselt kodumaisteks.

Täielikult ühtemoodi ei hakka inimesed mõtlema ka kõige hullema globaliseerumise tingimustes, ent reageerida ja hukka mõista on nüüd kergem, see jõuab lihtsamini adressaadini. Samamoodi jõuab negatiivne informatsioon nüüdsel ajal kergemini piiri taha ja mõjutab ka inimese reputatsiooni. Mõtlemiskoht siin muidugi on!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee