2
fotot

Tunnistan ausalt üles, et enne kui need sõnad, mida te hetkel loete ekraanile tekkisid, vahtisin ma päris tükk aega enda ees tühja dokumendilehte. Ma lihtsalt ei osanud tolle uue „Star Warsi“ filmi kohta midagi kirjutada. Tegelikult ei oska praegugi.

Mida üldse on siin öelda? Esimene/neljas (käi pekki, George Lucas, ning olgu neetud su keskpärane eeltriloogia) „Star Wars“ oli minu lapsepõlves üks oluline teos ning sellest tekkinud emotsioonid on saatnud mind tänase päevani. Täiskasvanuna olen muidugi märganud seeria juures aina rohkem uusi aspekte ja külgi, mida ma varem ei mõistnud, seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.

Tegelikult võiks eelnevate filmide kohta heietama jäädagi ja eks see oleks ka pisut õigustatud, sest on ju „Viimased jedid“ (mis on vale tõlge muide, sest teose režissöör Rian Johnson kinnitas, et originaalpealkirja puhul on tegu ainsusega) seotud kõikide nende sündmustega, mis sellele eelnesid. Aga samas on nendest räägitud ja räägitud ja räägitud ja räägitud niivõrd palju, et tunnen juba sellele mõeldes väsimust. Disney ei aita puhkamisele muidugi kaasa ka, olles otsustanud igal aastal vähemalt ühe „Tähesõdade“ universumisse kuuluva filmi välja pumbata.

Paar aastat tagasi ilmunud „Jõud tärkab“ oli muidugi selles aspektis lahe, et niivõrd pikalt polnud ühtegi uut „Star Warsi“ filmi ilmunud ning kuna ka narratiivisiseselt otsustati päris korralikult nostalgiale rõhuda (hei, meil on siin üks suur kera, mis hävitab planeete), tekkis sisimasse kergelt soe tunne küll. Samas kõik see soe läkski sel hetkel päris kiirelt välja, kui kuulutati, et nüüd hakkabki nii olema - tulevad jõulud, tuleb aastavahetus, tulevad tüübid valgusmõõkadega.

„Viimased jedid“ jätkab sealt, kus „Jõud tärkab“ pooleli jäi - suur paha Death Sta… vabandust, Starkiller Base lendab õhku, aga tegelikult ei ole midagi muutunud, sest õel Impeeriu… vabandust, Esimene Ordu rõhub jätkuvalt kogu galaktikat ning mässulised võitlevad ellujäämise nimel. Finn on koomas, Rey otsib Luke Skywalkerit, Kylo Ren üritab aru saada, et kas ta on ikka halb või mitte ning lisaks veel pisut eneseleidmist siin ja seesmist võitlust iseendaga seal. Vahepeal sõidetakse kosmoses ringi ja tulistatakse pew-pew üksteist laseritega ning siis vehitakse pisut laitseiberiga ka pisut. Ega rohkem polegi midagi öelda, too üleüldine pilt on üpriski lihtsakoeline ning väga palju vaatajat üllatada ei suuda.

Ja see ongi filmi suurim probleem - see on pisut igav. Kogu selle 2,5 tunni jooksul ootasin ma seda momenti, mis pööraks kõik süžeeliinid pea peale, paneks mind ahhetama, rahva hulluma, nutma, naerma, kätega vehkima ja teab mida veel. Aga seda ei tulnud. Olid olemas küll paar väiksemat meeldejäävat momenti, ent isegi nende tulekut võis aimata. Positiivse külje pealt võib öelda, et üks nendest pisematest hetkedest jätab käesoleva triloogia järgmise osa igatahes lahtiseks, sest vähemalt praeguse seisuga ei oska ma isegi ennustada mitte, kuhupoole seda käru lükkama hakatakse.

Samas on tänu tollele samale momendile tekkinud situatsioon, kus minu huvi nende tegelaste edasise käekäigu kohta puudub. Kui jätta kõrvale klassikaline „nad peavad võitma, sest nemad on head ja teised jällegi kaotama, kuna nad on pahad“ stsenaarium, ei olnud ma lõputiitrite joostes suuteline välja tooma ühtegi põhjust, mis võiks erinevate tegelaste edasiviiva jõuna toimida. „Jõud tärkab“ lõppedes olid tegelastel selged sihid silme ees ning õhus rippusid nii mitmedki müsteeriumid, millele küsimusi otsida, „Viimased jedid“ ütleb, et sõda jätkub, sest… see pole veel läbi.

Kiitust tuleb aga jagada seal, kus film seda väärib - visuaalses aspektis on tegemist päris korraliku naudinguga. Eriti märkimisväärne on viimase viiendiku ajal aset leidev lõpulahing hiiglaslikel soolaväljadel. Lisaks visatakse vahel päris head nalja, näiteks filmi esimestel minutitel naerutatakse vaatajat juba päris korralikult. Näitlejatööd olid üleüldiselt tasemel (püstine pöial kindlasti Daisy Ridley ja Adam Driveri suunas) ning Benicio del Toro rollisooritus on üks meeldejäävamate seast, kuna tema tegelaskuju käib kõikidest kõige vähem vastukarva - nendel hetkedel vaatab ekraanilt vastu iseendale kõige ausamaks jääv karakter kogu universumis.

„Star Wars: viimased jedid“ pole kindlasti mitte halb film, aga kahjuks on see lihtsalt okei.

Jaga artiklit

5 kommentaari

F
Filmi näinu  /   10:10, 18. dets 2017
Õudne jama, kahju oli kaotatud ajast.
K
Kes  /   06:27, 16. dets 2017
küll sellist jura vaatamas käivad? Juba juhuslikku reklaamiklippi nähes ajab naerma. Ja veel eksklusiivlinastus! Lasteaed.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis