Eesti uudised

Kaitse Kodu!

Milline oli eestirootslaste panus vabatahtlikku riigikaitsesse aastatel 1917–1940? 

Tanel Viks, 13. detsember 2017 20:42
Lääne maleva viimane pealik, eestirootslasest major Anders Linkvist. Tema ametisse määramise taga 1939. aasta novembris võis olla soov üritada kindlustada eestirootslaste lojaalsust ja tuge olukorras, kus baaside leping Nõukogude liiduga oli juba loodud.Foto: Arhiiv
Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! annab põgusa ülevaate sellest, kuidas käis Kaitseliidu loomine Läänemaal, Vormsil ja Ruhnul esimese vabariigi ajal. Kuidas suhestusid Rootsi ja Taani vabatahtlike väeosad kohalike eestirootslastega, milline oli meelsus, kuidas seda mõjutas Eesti riik ja kujundas haridussüsteem, millised olid eestirootslaste sõjaväelise karjääri võimalused.

Rootslaste asustuse teke Eesti rannikul ja saartel ei ole üheselt dateeritud. Arvatakse, et rootsikeelne püsiasustus tekkis 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses. Arvestades üpris kattuvaid pärimusi, mis räägivad kolonisatsioonist rootslaste meresõidu kaitseks, pole võimatu, et varsti pärast eestlaste kallaletungi muistsele kuningate linnale Sigtunale toodi Rootsi alamad Eestisse sõjalise kolooniana.

Samal teemal

XX sajandi esimesel poolel oli eestirootslaste asustus koondunud peamiselt Eesti väikesaartele ja Lääne-Eesti rannikualadele. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli rootslasi 0,7% kogu Eesti rahvastikust ehk 7641 inimest ning nad moodustasid venelaste ja sakslaste järel suuruselt kolmanda vähemusrahvuste grupi.

Kaitseliidu teke Läänemaal erines Kaitseliidu arengust mujal Eestis vaid nüanssides. Eristada saame nelja etappi: Omakaitse teke pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, tegevus Saksa okupatsiooni ajal, tegevus Vabadussõja ajal ja järel ning areng pärast 1924. aasta 1. detsembri mässu.

Vormsi saarel tegutses Omakaitse lipnik Anders Lindkvisti juhatusel. Nende ülesandeks oli korda pidada, eriti hoolitsesid omakaitsepatrullid selle eest, et saarelt toiduaineid välja ei viidaks . Muus osas teiste valdadega võrreldes erinevusi ei olnud. Tegutsemisajendiks oli selgelt kogukonna kaitse võimalike ekstsesside eest, mitte poliitilised valikud.

Tegevus kestis kuni veebruari lõpuni 1918, mil Saksa väed Eesti okupeerisid ja kodanikelt sõjariistad ära korjati. 1918. aasta suvel alustati põrandaluse omakaitse organiseerimist. Läänemaal suudeti E. Alaveri ja V. Väedeni juhtimisel organiseerida pataljoni suurune põrandaalune Kaitseliidu üksus, mis oli pärast okupatsiooni lõppu valmis tegutsema tekkiva Eesti riigi huvides .
15. detsembril 1918 asus Lääne kaitseliitu juhtima lipnik Väeden. Põhiülesandeks oli sisemise korra ja julgeoleku tagamine ning kaitseväe abistamine. 20. jaanuarist 1919 muutus teenistus kaitseliidus kohustuslikuks. Läänemaa kaitseliitlased aitasid maha suruda ka Saaremaa kommunistliku mässu veebruaris 1919 .

Vabadussõda ja Rootsi väeosad

Eesti ajutine valitsus otsustas 1918. aasta 11. novembril Saksa okupatsioonivõimude loodud Omakaitse laiali saata ning anda maa kaitsmise üle sõjaministri alluvuses tegutsema hakanud Kaitseliidule. 16. novembril lisandus otsus formeerida Eesti Rahvavägi, milleks kuulutati välja 21–35aastaste alamväelaste vabatahtlik ja ohvitseride sunduslik mobilisatsioon, mis puudutas kõiki Eesti meessoost elanikke nende rahvusest hoolimata.

Seega osalesid rannarootslased Vabadussõjas sarnastel alustel eestlastega.
1918. aasta 27. detsembril kohtus Rootsi välisministriga Stockholmis Eesti delegatsioon, kuhu kuulusid Otto Strandman, toonane Eesti rootslaste rahvusasjade minister Hans Pöhl ja kolonel Viktor Mutt. Eesti esindajad võeti küll sõbralikult vastu, kuid välisminister teatas, et Rootsi valitsus ei saa Eestile anda ei sõjaväge ega varustust.

Delegatsioonil õnnestus aga saavutada, et Rootsi ajakirjanduses avaldati mitmeid heasoovlikke artikleid Eesti vabadusvõitlusest ning eestirootslaste tulevikuperspektiividest uues Eestis. Rõhutatati ka, et eestlased ja eestirootslased võitlesid külg külje kõrval Eesti iseseisvuse nimel Punaarmee vastu. Meeleolu Rootsis oli väga Eesti-sõbralik ning kuigi visiit ei andnud koheseid tulemusi, tutvustati Rootsi ühiskonnale mõtet, mis viis hiljem Svenska Kåreni ehk Rootsi korpuse asutamiseni.

Tuleb selgelt vahet teha eestirootslaste vahel, kes teenisid erinevates Eesti üksustes, ja riigirootslastest vabatahtlike vahel, kes teenisid oma rahvuslikes üksustes või muudes üksustes. Rootsi major Carl Mothander, kes oli vabatahtlikuna osa võtnud ka Soome vabadussõjast, esitas veebruaris 1919 ajutisele valitsusele ettepaneku moodustada Eestis viibivatest rootslastest vabatahtlike korpus. Major Mothanderi ettepanek võeti vastu ja temaga sõlmiti vastav leping. Major Mothander esines 11. veebruaril Eesti ajakirjanduses pöördumisega: „/.../ Meie ülesanne on väikese rootsi vabatahtlikute korpuse moodustamine, kuhu ka välisrootslasi vastu võetakse. Mitte Rootsi alamaid võib meie juures ainult reameestena vastu võtta /.../“ .

Sisuliselt andis Mothander teada, et kohalikud rootslased olid teretulnud, kuid kvalifikatsioonist hoolimata olid neile ette nähtud vaid reakoosseisu kohad. Rannarootslaste massilist ühinemist korpusega ei järgnenud, kui ühinejaid leiduski, siis üksikuid.

Hariduse olulisusest ja meelsusest

Eestirootslaste suhtumine Eesti Vabariiki ei olnud üheselt toetav. See omakorda pärssis soovi tegeleda selle riigi kaitsega, sealhulgas anda Kaitseliidu kaudu oma isiklik panus vabatahtlikku riigikaitsesse.

Oma osa selles oli keelebarjääril ning rootslaste üldiselt madalamal haridustasemel eestlastega võrreldes. Siiski suutis osa rannarootslasi omandada gümnaasiumiõpinguteks piisava eesti keele oskuse.

Rootsi Gümnaasiumis kuulus rannarootslaste õppekavva ka riigikaitseõpetus, õpetajaks oli leitnant Oskar Uluots. Järelikult õpetati riigikaitset rootslastelegi eesti keeles, Eesti õppekavade järgi ja eestikeelseid õpikuid kasutades.

Riigikaitseõpetuse mõju eestirootslastele peab vaatama koos üldhariduse omandamisega. Vormsi näitel on ilmne, et ühiskondlikult olid aktiivsemad ning Kaitseliidu, eriti Naiskodukaitsega liitusid pigem haritumad inimesed. Kindlasti avardas gümnaasiumiharidus maailmapilti ning tugevdas eneseteadvust Eesti Vabariigi kodanikuna. Eestirootsi keskkonnas toonitati ju eriti 1920. aastatel pigem rootsluse olulisust kui kodaniku ja riigi vahelist suhet.

Riigikaitseõpetuse kursuse läbinud noormeestel oli oluliselt lihtsam hakkama saada ka kaitseväe ajateenistuses. Eriti võrreldes kutsealustega, kes läksid aega teenima otse rootsikeelsest keskkonnast ning kelle eesti keele praktika võis piirduda kuueklassilises koolis omandatuga.

Noarootsi kohta on statistikat keeruline välja tuua, kuid tõenäoliselt, eriti arvestades Kaitseliidu Lääne maleva suurust, oli olukord ligikaudu sama, kuigi Noarootsis olid rootslased eestlastega paremini lõimunud. Pilt ei muutunud oluliselt ka 1930. aastatel, mil osalemine Kaitseliidus aktiveerus. Tipphetkel oli Vormsi üksikmerirühmas 37 meest , aga ainuüksi arvestades Eesti keskmist osalusprotsenti Kaitseliidus oleks rühma suuruseks pidanud olema 60–80 meest. Seega võib väita, et rahvus mängis vabatahtlikus riigikaitseorganisatsioonis osalemisel olulist rolli.
Põhjuseks oli kindlasti ka toon, millega võimukandjad ja Kaitseliidu juhid rahvast kõnetasid, eriti 1930. aastate alguses. Ei toonitatud isamaalisust, vaid eelkõige rahvuslust ja eestlaseks olemise olulisust. Rahvusriiki üles ehitades ei arvestatud oma pöördumistes, et mõned Eesti piirkonnad olid vähemusrahvuste tõttu pisut teises olukorras ega sobitunud etteantud skeemi.

Näiteks kolmekümnendatel aastatel korraldatud nimede eestistamiskampaania ajal avaldas Lääne Maleva Teataja järgmise pöördumise: "Eestlasel olgu eesti nimi! Vaadeldes maleva nimekirja paistab silma, et paljud meie pere liikmed veel kannavad võõrapäraseid nimesid olgugi, et samas rahvus on märgitud eestlane. Aeg on käes, kus iga Eesti poeg ja tütar heidab endalt ära meie endiste orjastajate poolt antud võõrapärased nimed. Seepärast iga eestlane /.../ võtab endale eestipärase nime. /.../ Kõik maleva pere liikmed, kes kannavad senini võõrapäraseid nimesid, heidavad need endast hiljemalt detsembri kuu jooksul. Uue aasta võtame vastu puht Eesti perena, kus iga meie liige kannab ka eestipärast nime".

Kuigi pöördutakse justkui ainult eestlaste poole, tekitavad käskiv kõneviis ja rõhuasetused pigem konfrontatsiooni. Pealegi levis kahekümnendatel aastatel kohalike rootslaste seas laine teadvustada endid rootslastena. Kuidas tundsid ennast rannarootslastest kaitseliitlased, lugedes soovitust olla „puht Eesti pere“, võib ainult aimata.

Vormsi orienteeruvalt 2500 elanikust olid 95% rootslased ja ülejäänud eestlased. Kaitseliidu rühma koosseisu kuulus nii eestlasi kui rootslasi. Rühma nimekirjad ei ole säilinud, kuid liikmeks võtmise ja väljaarvamiste nimekirjade järgi oli rühmas umbes 80% rootslasi ja 20% eestlasi.

Lääne Maleva Teatajas ilmus kohati teateid kaitseliitlastest, kes arvati organisatsioonist välja ebakohase käitumise eest. Selleks oli aktiivne poliitiline tegevus (ilmselt osavõtt vapside liikumisest), aga ka salaviina põletamine.

Vormsi rühma kohta ühtegi sellist teadet ei ole. Tegelikult tegelesid Vormsi mehed võrdlemisi aktiivselt salakaubaveoga – maksuvabalt toodi riiki tekstiili, jalgrattaid, õmblusmasinaid, piiritust. Rahvasuus liigub neid jutte tänapäevani, aga kummalisel kombel ei nimetata ühtegi nime ja teadaolevalt ei ole sellise tegevuse eest kedagi ka karistatud.

Omavahelises vestluses tunnistatakse, et vestluspartneri vanaisa või sugulased tegelesid salakaubaveoga ning suudetakse kirjeldada, mida umbes maksuvabalt sisse toodi. Näib, et see tegevus oli kõigile teada ning kogukond aktsepteeris seda vaikimisi. Kui salakaubaks polnud just piiritus, siis ei peetud seda ka seaduserikkumiseks

1934. aastal algas Eestis aktiivne merekaitseliidu loomine. Oma koht uues struktuuris oli ette nähtud ka Vormsi rühmale. Merekaitseliidu peamised ülesanded oleksid olnud kogu rannakaitse, vaatlus- ja sideteenistus ning sadamate kaitse. Lisaks kontrolltraalimised, miinide veeskamised ja vajadusel purustustööd . Avalikkusele suunatud infos ollakse märksa ambitsioonikamad – Kaitse Kodus! kirjutatakse koguni allveelaevade vastu võitlemisest, laevakolonnide konvoeerimisest ja faarvaatrite traalimisest.

Tegelikkuses vajalikud vahendid puudusid või ei olnud nende ülesannete täitmiseks sobilikud. Täiesti salajases merejõudude staabi aktis 7. veebruarist 1935 leidub pöördumine merelaevastiku divisjoni ülemale, milles kirjutatu peegeldab tegelikku olukorda reaalsemalt: "Esitan siinjuures tegevuse aruande ühisõppuste kohta koos merekaitseliiduga. Ühtlasi arwan, et sarnasel kujul õppuste korraldamine pole otstarbekohane, kuna selgus, et traalimist ja miinide veeskamist on läbi wõetud ka seal, kus polegi minööre. Ainult kalameeste silmaringi laiendamiseks neid wälja õpetada loen mitteotstarbekaks, sest nende kalapaatidega ei saa miinisid weesata ega traalida. Lisa: aruanne. Leitnant (loetamatu)" . Kaitseliitlasteni ega avalikkuse ette sellised hinnangud loomulikult ei jõudnud.

1939. aasta novembris vahetati välja Lääne maleva pealik ning uueks pealikuks sai Vormsilt pärit eestirootslane major Anders Lindkvist.

Arvestades eeestirootslastest elanike suurt osakaalu Läänemaal ja sündmusi Eestis, ei olnud rootslasest Lindkvisti malevapealikuks saatmine juhus. Baaside leping Nõukogude Liiduga oli alla kirjutatud ja baaside loomine alanud ning ettevõetud sammuga üritati kindlustada eestirootslaste lojaalsust ja tuge.

Kui palju ja kas üldse oli tegevteenistuses veel eestirootslasi peale Lindkvisti, vajab täiendavat uurimist. 1938. aastast on olemas täiesti salajane "Nimekiri tegeliku sõjaväeteenistuseohvitseridele ja sõjaväeametnikkudele". Nimekirjas on toodud kõikide tegevteenistuses olevate ohvitseride nimed, väeosad, auastmed ja erinevate keelte oskus 5. detsembri 1938. aasta seisuga.

Nimekirja on täiendatud 5 oktoobril 1939. Peale Lindkvisti on nimekirjas ainult üks ohvitser, kelle keeleoskuse hulka on märgitud rootsi keel.

Niisiis oli iseseisvusaja lõpuks tegevteenistuses maksimaalselt kaks eestirootsi taustaga ohvitseri. Sellest võib teha järelduse, et sõjaväelase elukutse ning soov teenida oma riiki professionaalse sõjaväelasena ei olnud eestirootslaste hulgas populaarne.

Ruhnu saar Eesti riigikaitses

Arenguid Ruhnul tuleb vaadata muust kontekstist täiesti eraldi ning erinevused ei kadunud ka Eesti Vabariigi ajal, eriti selle algusaastatel. Kaudselt tulenes see ka sellest, et Ruhnu oli tsaariajal ainuke rootslastega asustatud piirkond Liivimaa kubermangus, kõik teised rootslastega asustatud vallad ja piirkonnad olid Eestimaa kubermangu osad. Muidugi mängis rolli ruhnlaste eraldatus saare kauguse tõttu.

Üldiselt oldi oma elukorralduses väga alalhoidlikud ning traditsioonides kinni. Vanadelt fotodelt, mis on pildistatud kirikus, istuvad mehed rangelt ühel ja naised teisel pool vahekäiku. Kui Eesti Vabariigi tekke ajal üritasid Eestimaa kubermangu rannarootslased leida oma, rannarootsi teed, siis ruhnlaste loogika oli hoopis pragmaatilisem, nende valikuteks ei olnud mitte rannarootsi tärkavad aated, vaid teatud õigused, kohustused ja otsene kasu. Ruhnlastel oli juba Vene keisri omaaegse ukaasi ja käskkirjade järgi erilisi eesõigusi, muuhulgas olid Ruhnu mehed vabastatud I maailmasõjas osalemisest.

Ruhnlaste osalemine Kaitseliidus on omamoodi huvitav fenomen. Nimelt tekkis 1920. aastate teisel poolel saarele 30meheline Ruhnu üksikrühm, mis oli ühe valla piirides absoluutne rekord võrreldes elanike arvuga. Ruhnu elanike arv kõikus 270 ja 280 piires ja umbes pooled neist olid mehed, nii et Kaitseliitu kuulus 20–25% meestest.

Mujal Eestis jäi osalus omavalitsusüksuse piires tavaliselt 3–5% vahele. Tegemist ei olnud ootamatu lojaalsuseavaldusega Eesti Vabariigile, põhjused olid tegelikult mujal.

Nimelt oli Ruhnu meeste üheks põhitegevuseks hüljeste küttimine, kuid seda tehti tihti väga vanade relvadega. Tomas Dreijer on meenutanud, et kui 1940. aastal pidid nad kõik oma relvad ära andma, siis oli seal lisaks Kaitseliidust saadud moodsatele vintpüssidele suur hulk 16.–17. sajandist pärit tulelukuga püsse.

Kaitseliitu astumine võimaldas lahendada korraga kaks probleemi – moodustada saare kaitseks relvastatud salk ning saada omale jahilkäimiseks korralikud relvad.

Seega joonistuvad esimesel iseseisvusperioodil selgelt välja eestirootslaste erinevused meelsuses ja suhtumises Eesti Vabariiki ning riigikaitsesse. Vaadates aga hilisemaid ehk 1941. aasta sündmusi, ei olnud eestirootslaste käitumisel eestlaste omaga võrreldes enam mingeid erinevusi.

Tegutsemisjooned ei jooksnud rahvuste järgi. Näiteks Vormsil toimunut võib võrrelda suvalise teise piirkonnaga Eestis. Ka Vormsil oli inimesi, kes läksid Nõukogude võimuga koostööle, aga ka teisi, kes nad hiljem sakslastele üle andsid. Ka Vormsilt küüditati 1941. aasta suvel kogukonna juhtfiguurid ning mobiliseeriti mehi Punaarmeesse. Ka rootslaste seas oli mehi, kes jäid Punaarmeesse, aga veel enam neid, kes poolt vahetasid ning sakslaste poole üle tulid.

Oli inimesi, kes üritasid olukorda ära kasutada ning kaaskodanike, isegi hõimlaste vara endale saada. Oli mehi, kes liitusid omakaitsega ning kes enda kätte vangi sattunud punaarmeelased pikema jututa likvideerisid. Erinevusi enam ei olnud ning kolmekümnendate teisel poolel alanud integreerumise viisid lõpliku nivellatsioonini 1940.–1941. aasta sündmused Eestis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee