(HEIKO KRUUSI)

Pole mingit põhjust eeldada, et laste koolikogemus saaks või peaks olema samasugune, nagu oli meie oma. Kooli eesmärk on valmistada lapsi ette järgnevaks eluks, kuid seegi on pidevas muutumises. Teisalt tähendab ajaga kaasas jooksmine alati ohtu, et süsteemi lakkamatu reformimisega ületatakse mõistlik piir.

Küllap jookseb paljude endiste õpilaste ja praeguste lapsevanemate jaoks punane joon hinnete juurest: kooli ilma traditsioonilise viiepallise hindamissüsteemita, mis võimaldab õppeedukust kas või põlvkondadeüleselt võrrelda, on raske ette kujutadagi.

Nii tekitas teade sellest, et tulevikus ei hinnata kehalises kasvatuses normitäitmist, vaid õpilase individuaalset arengut küllaltki ootuspäraselt vastumeelsust: mis on sport ilma võistlusmomendita? Tuleb küsida, kas püüdlustes muuta kehaline kasvatus õpilastele meeldivamaks ei tehta laste motivatsioonile hoopis karuteenet, kui uus norm tähendab keskpäraste ja kehvemategi tulemustega leppimist, sest hea hinne on senisest lihtsamalt käes. Suundumust vähesele liikumisele ja isegi kehalise kasvatuse vältimisele seletab palju muudki kui pelgalt hirm kehvade hinnete ees. Tegelda tuleb nii ajast ja arust sportimisvõimaluste, üksluiste ainetundide, nutisõltuvuse kui ka riietus- ja pesuruumides toimuva koolikiusamisega. Õnneks mõnele neist probleemidest juhib tähelepanu ka uus õppekava.

Kuidas saab aga generatsioon, keda on harjutatud mõttega, et osavõtust piisab, hakkama päriselus, kus mainekasse ülikooli või heale ametikohale saamiseks peab siiski teistest (ja mitte ainult eakaaslastest) milleski üle olema? See on õigustatud küsimus, sest suundumus senistes nõudmistes järeleandmisi teha ei puuduta ainult kehalist kasvatust. Loobumine õigekirja hindamisest eesti keele eksami funktsionaalse lugemise osas on vast eredaim näide, kuidas hindamine muutub õpilastele näiliselt soodsamaks, kuid on seejuures kaheldava kasuteguriga – vigaselt kirjutamine ütleb inimese kohta palju rohkem kui kole käekiri, kuid ometi paistab, et rangemalt hinnatakse just viimast.

Rahvusvaheliselt tunnustust pälvinud Eesti haridussüsteemis on palju väärtuslikku. Kurss on õige, kuid vältida tuleb äärmustesse langemist.

Jaga artiklit

11 kommentaari

E
Ei  /   20:49, 14. dets 2017
nõust kirjatüki autoriga just sellepärast,et õpetajad on igas maakonnas erinevad.Esiteks ei ole hindamissüsteem õiglane juba sellepärast,et vastavalt klassidele on paika pandud kehalise normid,kuid kuid kl.on eri pikkuses õpilasi.Ei pea õigeks,et 1,50 ja 1,30 pikkune laps peavad suutma üheste kõrgustega lati.No ei ole reaalne ja samas õpetaja ei anna ka pisemale hinnaalandust.Kõik sõltub kehalise õpetajast.Lõpuklasside lapsed on mures,et tihtilugu kui nad on 4-5 mehed,siis kehaline kasvatus on 3 ja tõmbab üld hinde alla.Ei tohiks ka olla sellist tampi,et õpilased jooksevad end oimetuteks,südamed puperdavad,kukuvad kokku ja õpetaja karjub ,et seisma jääda ei tohi.Iga õpilane on omamoodi indiviid ja igal õpilasel on ka oma koormus,mida ta suudab ja mida mitte.Sellepärast peakski kehaline,muusika,tööõpetust hindama lihtsalt arvestatud.
U
Urjuk  /   19:42, 14. dets 2017
Hea, kui eesti keelne keskharidus üldse alles jäetakse. Eesti keelseid keskkoole suletakse tallinnas järjepanu - Nii Lasnamäel kui Nõmmel.
Klasside suurused algastmetes on aetud lausa üle normide suureks "hoolekogu loal".

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis