Lauri Leesi jutt on jumala õige. Normid las olla ja annavad vastuse noortele kelle tervisega on kõik korras aga tervise õpetus peaks andma teadmised neile , kes normidega hädas - kuidas enda eest hoolt kanda. Nende arengu vektor oleks hindamise aluseks. Keegi ei pane ju mulle muusika õpetuses kahte kui mul pole kuulmist ja lauluhäält aga kõik teen kaasa.
Kui õpilast ei hinnata ükskõikmillises õppeaines, kuidas siis õpilane, õpetaja, lapsevanem HINDAVAD LAPSE ARENGUT? Mõtlen poistele ja sõjaväeteenistusele. Kohustuslik ujumisõpetus pidi koolidesse tulema ja sellega seoses kindlad normid, mis on väga hea !11 Liiga palju on koolides hakanud lapsed ja nende vanemad haridusasju otsustama . Kuhu on kadunud koolidest õppeaine---JOONESTAMINE?HINDAMINE KOOLIDES kõigis õppeainetes on õige numbriline.
Leesil, aga kahjuks vist hüüdja hääl kõrbes. Kui saame lodevalt elada, siis peatselt me enam ei kõnni, jooksmisest ja raskuste tõstmisest rääkimata. Ja kui peaks juhtuma elus midagi, mis meilt pingutamist nõuab, siis heidame pikali i-pad kaenlas ja sureme ära.
Päriselt, ütle palun,kus koolis enne tehakse tulemust aga ei õpetata tehnikat!!!! Inimene ei saa teooriata kehalises enne selgeks kui praktikat! See on fakt! Kui ürginimene tahtis kunagi looma kätte saada, siis mis ta tegi selleks. Miljon korda proovis joostes järgi saada, siis miljon korda oda visata looma pihta. Ja vahest ka joppas õnnestus puhtalt juhusliku proovimisega asjad. Hiljem hakkas inimene mõtlema, kuidas looma kätte saada, hakkas harjutama neid kahte asja ja kui selleks väheks jäi siis mõtles plaani välja! Ilma reaalste eesmärkideta ja eriti just ise asju läbi tehas saabki ennast paremaks sai ürginimene söögi lauale. Kui me täna ütleme lastele,et jookse staadioni ring, siis ütle mitu inimest 10 st seda teevad?
Sa alahindad meie esivanemaid oma nutikuse poolest. Sinu poolt jahtimise näite puhul küsiksin sinult, kes leiutas vibu ja nooled. Kas agar jahimees, kes jooksis ja proovis saaki kätte saada, aga ei saanud? Või hoopistükkis laisk jahimees, kes mõtles, et milleks niipalju vaeva näha ja ennast väsitada, kui peaks mingi parema lahenduse leidma?
Päriselt, ütle palun,kus koolis enne tehakse tulemust aga ei õpetata tehnikat!!!! Inimene ei saa teooriata kehalises enne selgeks kui praktikat! See on fakt! Kui ürginimene tahtis kunagi looma kätte saada, siis mis ta tegi selleks. Miljon korda proovis joostes järgi saada, siis miljon korda oda visata looma pihta. Ja vahest ka joppas õnnestus puhtalt juhusliku proovimisega asjad. Hiljem hakkas inimene mõtlema, kuidas looma kätte saada, hakkas harjutama neid kahte asja ja kui selleks väheks jäi siis mõtles plaani välja! Ilma reaalste eesmärkideta ja eriti just ise asju läbi tehas saabki ennast paremaks sai ürginimene söögi lauale. Kui me täna ütleme lastele,et jookse staadioni ring, siis ütle mitu inimest 10 st seda teevad?
Kõik sõltub õpetajast, kuidas oskab last asjasse pühendada. Omast koolipõlvest meenub elumees-õpetaja, kes lastega tegelda ei viitsinud ja igal võimalusel kasutas stopperit. Kehalise tund oli ette teada- soojendus ja aja peale krossijooks. Sellest peale lausa jälestan stoppereid ja isegi jooksule mõtlemine on vastik, vastik, vastik. Lihtsalt vle pedagoog vales kohas.
sul vedas õpetajaga, said vähemalt jooksmise põhja alla! meil kehtna nst-s oli kesküla keka õpetajaks, viimaseid ja nõrgemaid ta mõnitas ja külvas roppustega üle, nii mõnigi jättis kooli pooleli selle vä.r.d.ja pärast.
Pole vaja normidele keskenduda (ehkki minu arvates inimese füüsise hindamiseks midagi paremat seni välja nuputatud pole), vaid leida see präänik, mis sunniks noori mõnekski tunniks arvuti või nutiseadme näppimise asemel sporti tegema minema. Kehalise kasvatuse vastu ilkujatel tasuks mõelda näiteks kaitseväkke kutsutud poiste peale, kellel ühe kilomeetri jooksmine või mõne korra lõuga tõmbamine on lootusetu üritus.
Tegelikult väga õige jutt, et normid kehalises kasvatuses tuleb kaotada. Seni lähebki peamine aur normide täitmisele ja jooksmisele. Kehalises kasvatuses peaks esmajoones õpetatama, kuidas mingit harjutust teha ja milliseid võtteid kasutada. Reaalselt käib aga tulemuste tagaajamine, kuidas aga tulemusteni jõuda, on igaühe enda asi.
Mis neil lastel küll viga on!!?? Koolikott on liiga raske, koolitee on liiga pikk, kirjatehnika on ülejõu jne. Pole siis midagi imestada, et esimesel töökohal venitatakse "soolikat" ja ei saada aru, miks ja kuidas ning kas üldse on vaja.
Aga kott kaalubki pea 10 kg. Juba 20. aastat käib ainult jutt sel teemal. Ühiskond ise on näiteks noorele inimesele soolika vedamises. Mida teha?? Jätta õppevahendid ikkagi koju?
Vaata järele, et kotis ülearuseid asju pole. Mõni laps paneb mitme päeva asjad igaks juhuks kotti. Samas, tuleks töövihikute jm formaati muuta, sest need on liiga suured ja klantspaberist
Kehkaõpside puudust pole täheldatud. Küll aga olen kahe käega kehalise normide kaotamise poolt. Kooli kehaline ei pea olema see kõige odavam õppeaine, kus aetakse lapsed õue ja muudkui jooksku aja peale lühemaid ja pikemaid distantse, sest see ei nõua erilisi ressursse, eksole. Samuti võib võimlas nõukaaegsetel kitsedel hüpelda ja topispalle veeretada, sest need on ka kunagi iidamal aadamal ajal soetatud. Lapsed liigutavad end suurima rõõmuga, kui see liigutamine on loomulik ja huvitav, sinna on kaasatud kaasaegsed spordivahendid, nagu rulad, jalgrattad, rulluisud, uisud, ujumine, aeroobika, meeskonnamängud.
No aga kes vastutab, kui üle kitse hüpates maandud nii õnnetult, et murrad selgroo, nagu meie koolis kunagi nõukaajal juhtus. Või kes vastutab, kui saad topispalliga vastu pead ja minestad? Või kui kukud rööbaspuudelt pea ees maha? Lõppude lõpuks võiks kehka koosneda ju ainult vati sees hüppamisest, eksole
Kui kehalise kasvatuse õpetaja saadab õpilased staadionile ja ise jääb koolimajja ei saa ka tundi lugeda kordaläinuks sest õpetaja peaks õpilasi innustama.
Oleks selliseid õpetajaid rohkem nagu on Lauri Leesi !!!Kes on need inimesed, kes kogu aeg püüavad mässata ??No see saab küll hirmus olema, kui kehaliselt ei areneta ja tervist ei tugevtata .
Kirjatehnika ei ole jah oluline, peaasi, et see oleks loetav. Vaadake täisealisi, pooltel on täiesti loetamatu käekiri, mis siis, et 15-20-30 aastat tagasi sai seda koolis püüdlikult tehtud. Kehaline kasvatus on oluline, sest sellest sõltub osaliselt tervis. Olen nõus sellega, et mitte keegi, kes tunnis kaasa teeb, et tohi saada puudulikku, vaid vähemalt kolme. Ülejäänud saaksid tulemustele vastavalt kas nelja või viie ehk siis kui oled tubli aga päris normini ei suuda teha, saad nelja ja kui oled normi täitnud, siis viie. Sama peaks kehtima kõigi loovainete puhul, kui teed töö valmis, siis on see vähemalt kolme väärt nt. kunst, tööõpetus ja muusika. Kellel tuleb väga hästi välja, need saavad viied ja kes teevad keskpäraselt, need saavad nelja aga keegi ei saa puudulikku, sest kõigile ei ole antud muusikalist annet või siis käsitööannet. Muide ka matemaatikas, emakeeles jm. aietes võiks olla süsteem, et kes suudab vähemalt 30% teadmisetest omandada, need saavad vähemalt rahuldava hinde, kõigil ei ole ka emakeele ja matemaatika peale annet.
Tuhka selle kehalise ja mingi kirjatehnikaga, täiesti mittevajalikud asjad ju. Arutada on vaja veel seda, et ka matemaatikas peaks piisama vaid numbrite tundmisest ja põhi tehetest ja füüsikas põhiliste mõõtühikute tundmisest. Milleks lapsi piinata oma mõtetute nõudmistega ja teemegi asjad lihtsaks!
Jauramine oli eile ka Ringvaate saates. Ilmselgelt peetakse juba ka kirjutamise oskust mõttetuks - võib ju trükkida! Olgu siis eestyikeel ainult kõnelemiseks , kes ikka kirjutab kaasajal! Ja tähtis on, et kirjutatust midagi aru saaks, milleks reeglid, õigekiri, aitab ju kui mingil määral arusaaav oleks. Kehalise kasvatuse osas peaks olema eesmärk - saada kõik lapsed liikuma. Kellel huvi, võiksid kohe alustada spordiringides kehalise kasvatuse tundide asemel ja ülejäänutest teha liikujad igaühe võimeid ja kehalisei erisusi arvestades. Kehalise õpetajad ei jää tööta - vaja vaid oskust näha, et igalaps on erinev. Jah, hindeid numbriliselt pole vaja, hinnata sab ka võimetekohast osavõttu , mitte ainult drilli.
Arvutamisoskus on tähtis, samuti võiks teada mõõtühikud, teada kujundeid ja valemeid, millega arvutada ruumala või siis pindala. Võrrandeid võiks ka osata. Aga tõsiselt, milleks meile need siinused jms. tavainimesel ei ole nendega reaalses elus midagi teha, need alaku 8. klassist ja jäägu neile, kes kavatsevad õppida süvendatult. Sama keemiaga, ei ole kõike seda "pahna" vaja, piisab eluks vajalikest teadmistest. 7. klassis peaksid lapsed spetsialiseeruma ja vastavalt sellele on õppekavad.
sa vaeseke ei saanud irooniast aru. kui meil pole kirjaoskust vaja, siis pole ju ka arvutamisokust vaja. kunagi võideldi kirjaoskamatuse vastu. nüüd võideldakse kirjaoskuse vastu. elu läheb edasi ja siis ilmselt jälle tagasi. ju nii peab olema.
8. klassi laps ei läheks kooligi enamasti. Tahaks kodus olla, seadus nõuab. Kas ehitaja polegi tavainimene? Mida rohkem erinevaid asju õppida, seda suurem võimalus on mingile asjale huvi tekitada. Siinus algab 9. klass minu meelest. Kui me midagi ei õpeta, kuidas tekib huvi või kuidas välistab õpilane, et asi ei huvita, kui pole kokku puutunud. Ärme räägi bioloogiast midagi kuni gümnaasiumi lõpuni ja siis läheb keegi bioloogiat õppima?
Kes vaidlevad selle vajalikkuse üle, siis ülesannete eesmärk on arendada loogilist mõtlemist. Keegi ei ütlegi, et sa seda tehet nüüd igapäevaselt kasutama hakkad kuid selle oskamine arendab loogilist mõtlemist mis on kindlasti kasulik.
Miks on meil nii, et meil on ainult ÜKS koolidirektor, kes hariduse probleeme teadvustab ja neid ka kõvasti välja öelda julgeb? Teistel on ainult tühikargamine . Näiteks viies vaheaeg, ebaseaduslik majade värvimine jne.
Ehk see tuleneb sellest, et (kooli)papa Leesi oskab argumenteeritult asju esitada, ja mis kõige tähtsam, julgeb seda ka oma nime all teha. Teised kardavad. Võib olla, et saavadki aru, et miski on mäda, kuid pole ses nii kindlad, kuidas asju parandada. Meil siin just ühe Tallinna gümnaasiumi direktor ütles välja ühe "andeka" mõtte, et las kirjavead olla, piisab kui laps teksti mõikaks. Viimasega tuli Tõnissoni veerimine "Kevades" meelde. Seega, m... jäägu ikka m...ks, kas nii sm. Agur! Ja, kes õpetajaist julgeks koha kaotuse kartuses sellise direktori puhul välja öelda tõde? Tulebki välja, et Leesi on ainuke don Quijote, kes võitleb meil tuuleveskitega. Edu talle!