Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 74. koht: 1905. aasta revolutsioon (6)

Indrek Riigor, 12. detsember 2017, 00:01
1905. aasta revolutsiooni mälestussammas Estonia teatri juures.Foto: Kalev Lilleorg
Täna möödub 112 aastat Eestimaa mõisate rüüstamise algusest, mis oli üks 1905. aasta revolutsioonisündmus. Rüüstamistes hävis palju väärtuslikku kultuurivara, kuid tähtis on seegi, mida muutis revolutsioon tervikuna Eesti senises ühiskonnaelus.

Venemaal puhkenud ja ka Eestisse jõudnud 1905. aasta revolutsiooni vallandas Venemaa häbistav kaotus Jaapanile 1904.–1905. aasta sõjas

Samal teemal

Revolutsioonisündmused Venemaal ja Eestis toimusid peaaegu sünkroonselt: 9. jaanuari Verisele pühapäevale Peterburis järgnes 12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, mis levis kiiresti teistesse linnadesse ja kestis vahelduva eduga läbi kevade ja suve. Maal hakkas talurahvas mõisnike vastu võitlema, toimusid mõisatööliste streigid ja rahutused. Revolutsiooni haripunkt saabus sügisel, kui 14. oktoobril ühinesid Tallinna töölised ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas Uuel turul (Estonia teatrimaja kõrval) tööliste poliitilist manifestatsiooni. Hukkus 90 ja sai haavata 102 inimest.

Tsaar Nikolai II oli sunnitud järele andma ja kehtestas 17. oktoobri manifestiga kodanikuõigused ja -vabadused ning lubas kokku kutsuda parlamendi – Riigiduuma. Esimest korda Venemaa ajaloos võideti kätte poliitilised vabadused, mida Eesti liidrite uus põlvkond agaralt ära kasutas. Sündisid esimesed Eesti poliitilised parteid: liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond (liider Jaan Tõnisson) ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (liider Peeter Speek) ning aktiviseerus mitu peamiselt vasakpoolset poliitilist liikumist. Kõik need hakkasid nõudma demokraatiat ja inimõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramise õigust, autonoomiat ja omavalitsust.

Peamiselt Gustav Suitsu eestvedamisel sündis samal ajal kultuuriuuenduslik rühmitus Noor-Eesti, mis mõjus värskendavalt kogu ühiskondlikule mõtlemisele – kuulsaks sai hüüdlause „Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks!“.

Poliitilise aktiviseerumise tulemusel puhkes aasta lõpus spontaanne mäss: 12. detsembril suundusid tööliste salgad maale, kus nendega liitusid kohalikud talupojad ja algas ligi nädalane rüüstamiste laine Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaal. Rünnati valitsusasutusi ja põletati maha umbes 130 baltisakslaste rüütlimõisat.

Korra jaluleseadmiseks kehtestas valitsus Liivi- ja Eestimaal sõjaseisukorra, poliitilised vabadused ja liikumised keelustati ning suur hulk Eesti avaliku elu tegelastest oli sunnitud põgenema. Sõjavägi formeeris karistussalgad, mis kahe aasta jooksul hukkasid kohtu otsuseta 690 inimest.

Hoolimata vägivaldsest mahasurumisest ei õnnestunud valitsusel revolutsiooni saavutusi kaotada. Tasahaaval eesti liidrid naasesid ja võitlus poliitilise enesemääramise eest jätkus. Tekkinud olid jõud, mis lõpuks Eesti ka iseseisvaks kuulutasid.

Allikas: Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani“. Tartu: Ilmamaa, 2010.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee