Kommentaar

Nelli Kalikova | Ühe kuriteo seitse valusat õppetundi (18)

Nelli Kalikova, arst, MTÜ AIDS-i Tugikeskuse juhatuse liige, 11. detsember 2017 17:31
Foto: Teet Malsroos
Eestis on loodud pretsedent. Esimest korda on vabadusekaotusega karistatud HIV-positiivset noort meest, kes on tembeldatud sarinakatajaks. Kõik on õnnelikud, kurjus on võidetud, elagu terve Eesti!

Kuid mis juhtus tegelikult? Karistada sai 34aastane Anton K., kellel on vaatamata noorele eale seljataga keeruline ja kirju elu: narkomaania, vargused, seaduserikkumised, HIV-nakkus, kaheksa aastat tagasi uus narkovaba algus, kindel töö ja elukoht. Ka HIV-nakkusega on tal olnud keerulised suhted. Teades, et see on nakkus, mis võib teistele üle kanduda, teadis ta ka seda, et tänapäeval ei ole see surmav nakkus ja sugulisel teel nakatumise võimalus on madal, alla poole protsendi. Arste ta ei usaldanud, vahetevahel katkestas ravi kõrvalnähtude tõttu, ei olnud ideaalne patsient.

Kuid elu tahab elamist. Elukaaslase otsingud enamjaolt luhtusid, sest ta kartis, et HIV-positiivsena, ei taha teda keegi. Partnerite arv polnud tänapäeva mõistes eriti suur: kuus naist kuue aasta jooksul, suhted kestsid mõne kuu. Kondoomi kord kasutati, kord mitte. Ootamatult sai üks partneritest aasta ja kolm kuud hiljem rasedana rutiinset kontrolli läbides teada oma HIV-nakkusest. Naine tegi politseisse avalduse, süüdistades noormeest tema tahtlikus nakatamises HI-viirusega.

Süüdimõistmise masinavärk alustas hoogsat juurdlust: meedia kaudu kutsuti politseisse ja end testima kõik naised, kes noormeest tunnevad; avaldati tema foto, nimi, HIV-staatus; tembeldati tahtlikuks nakatajaks, eirates kõiki rahvusvahelisi HIV-positiivse inimõigusi ja süütuse presumptsiooni.

Kohtuorganid võtsid samasuguse negatiivse hoiaku. Oli selge, et tuleb karm ja süüdimõistev otsus. Tõenditeks olid sõna sõna vastu ütlused. Väide, et just kohtualune osutus nakkusallikaks, veenvat tõestust ei leidnud. Süüdistav otsus oli neli aastat vabadusekaotust. Vanglas diskrimineerisid ja sildistasid noormeest nii töötajad kui ka kaasvangid. Võib juhtuda, et ta viiakse üle osakonda, kus kannavad karistust pedofiilid ja vägistajad.

Arstid võtsid ringkaitsesse, süüdistades patsienti sõnakuulmatuses ja ravirežiimi eiramises. See, et ei suudetud patsienti veenda järgima arsti soovitusi, motiveerida teda ravile, näitab vajakajäämist arsti eetikas ja patsiendiga suhtlemises.

AIDSi-vastaste organisatsioonide ja HIV-positiivsete inimeste ühenduste pöördumisi kohtu poole ignoreeriti, nende asjatundjate arvamus tekitas suurt pahameelt. Tasuks mõelda sellele, et võidelda ei tule mitte HIV-positiivsetega, vaid HI-viiruse ja AIDSiga.

HIV/AIDSi-vastast poliitikat kujundav Tervise Arengu Instituut distantseeris ennast sellest tundlikust kohtuasjast täielikult, väites leheveergudel, et nende rida on teaduslikud uuringud, mitte kohtulahenditega tegelemine. Ometi olles HIV/AIDSi-vastases töös juhtiv asutus ja kujundades ühiskonna hoiakuid, ollakse kohustatud võtma ka selles küsimuses kindlat seisukohta.

Kas suudame õppida?

Mida peaksime sellest juhtumist õppima, et tulevikus samu vigu vältida?

1. (vastuoluline) õppetund: Tähelepanu, kõik HIV-positiivsed inimesed! Kui te oma seksuaalpartneritega kas või korra kondoomi ei kasuta, võib see kergemeelsus maksta Teile vabaduse. Te ei tea kunagi, mis võib Teie partneri mõttes olla, kas kättemaksuhimu selle eest, et lubasite abielluda ja ei teinud seda, või laenasite temalt raha ja pole tagasi maksnud või mis iganes. Kondoomi kasutades te ei pea partnerit teavitama oma HIV-staatusest, sest olete teda kaitsnud, kuid kohtus võib ebaaus partner alati väita, et te ei kasutanud kondoomi, ehk sõna sõna vastu. Ainus võimalus alati puhtalt välja tulla on oma HIV-staatust üldse mitte teada. Kuid siin varitsevad teised ohud. Kui oletegi HIV-positiivne, siis peaksite kohe pärast diagnoosi saama ravi. See on oluline teie elule ja tervisele.

2. õppetund – rusikareegel: Tähelepanu kõik naised, kes seksuaalpartnerit otsivad, vahetavad, leiavad! Ülimalt rumal ja lihtsameelne on astuda kondoomita vahekorda vaid seetõttu, et partnerit peetakse nägusaks, terveks ja korraliku välimusega inimeseks. Küsida temalt, kas ta on terve, on sama mõttetu kui küsimata jätta. Teie tervis on vara, mida saate hoida ainult Teie. Kondoomita seks on tabu. Selles kohtulahendis on naiste võit vaid näiline. Tegelikult on kaotajad kõik, nii need, kellel läks õnneks ja nad ei nakatunud, kui ka naine, kes nakatus.

3. õppetund: Kõlab naiivsena, kuid ka uurimisorganid peavad lähtuma inimõigustest. Kellegi kaebuse peale avaldada meedias isiku foto, nimi ja HIV-staatus on tema õiguste jäme rikkumine, mille eest võib kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Usun, et poolest politsei eelarvest ei jätkuks selle kahjutasu maksmiseks.

4. õppetund: Meie kohtusüsteem on suhteliselt noor ja arenev, tehakse nii vigu kui ka parandatakse neid. Tahaks loota, et see kohtulahend ei tekita HIV-positiivsete tagakiusamise lainet ja HIV-testimise vältimist, et hoiduda võimalikest ebameeldivustest ja kaebustest. Süütuse presumptsioonist oli juba juttu ja see on õigusemõistmise üks alustalasid.

Teine põhimõte, mida kohtusüsteem peab järgima, on karistuse vastavus kuriteo raskusele. Toome näite liiklusest. Üks autojuht ajas alla jalakäija ja vigastas teda, kuid oli kaine ja juhiloaga. Teine sooritas sama teo, kuid oli joobes ja loata. Kolmas sõitis tahtlikult inimeste sekka sooviga tappa. Karistus neile ei saa olla ühesugune ja peab vastama kuriteole. Meie näites sai esimene autojuht kolmanda karistuse ehk tembeldati pahatahtlikuks terroristiks.

Järgmine õigusmõistmise põhimõte on karistuse vältimatus. Jah, noormees oli hooletu ja kergemeelne nii enda kui ka partnerite osas ja seadis neid nakkusohtu. Karistama peab, kuid see ei pea olema vangistus. Range karistus on õigustatud ainult juhul, kui tegemist on vägivallajuhtumiga, mida see ei olnud. Loodetavasti analüüsivad kohtumõistjad neid küsimusi ja teevad järeldused.

5. õppetund: Kallid kolleegid, kes te olite selle juhtumiga seotud! Ärge unustage arstkonna juhtivat motot: primum non nocere, ära kahjusta! Arst ei saa ja ei tohi olla solvunud patsiendi peale. Selles seisnebki arstimise kunst ja eetika. Patsient võib olla igasugune, hoolas või hooletu, meeldiv või mitte, koostööaldis või pessimistlik. Ainuke, mis aitab arstil olukorraga hakkama saada, on vaadata peeglisse ja küsida endalt: „Mida ma olen valesti teinud?“ Ausa vastuse puhul kõik laabub.

7. õppetund: Lugupeetud ajakirjanikud! Sõna võib tappa ja päästa elu. Pidage seda alati meeles, enne kui kedagi kurjategijaks tembeldate.

Samal teemal

12.12.2017
HIV-i ja tuberkuloosi ravi kättesaadavus on Ida-Euroopas kehvemaid maailmas