Kommentaar

Küllike Rooväli | Eestlaste seaduse- ja maksupõrgu  (96)

Küllike Rooväli, ajakirjanik, 10. detsember 2017, 19:38
Anekdoot räägib: põrgus, kus kõik pärast surma oma kateldes keevad, on kuraditel eri rahvaste katelde valvamisega käed tööd täis. Kord üritab üks üle ääre välja ronida, kord teine, kaaslased upitavad veel takkagi. Ainult eestlaste katla juures pole mingit valvet vaja – kohe, kui üks end servale upitab, sikutavad rahvuskaaslased ta kähku tagasi.

See jutt meenus, kuuldes maksuseaduste kohenduse määradest, millega rakendati astmeline tulumaks sihtotstarbeliselt just neile, kes tahaks veidigi paremini elada. Ikka naabri kiuste, muidugi mõista.

Aga ütleb ju meie eeposki, et „esimesed hukatakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad…“ ja oma saatusega tuleb leppida. Vähemalt riigi arvates. Ja ega uus maksusüsteem meid ainsana katlasse tagasi tiri. Riigi viimaste aastate otsused on nagu mingi nõder etendus, millega soovitakse justkui näidata üht, välja kukub aga hoopis miskit muud. Kui sa aga oled juhtumisi sattunud haavatavamate sekka, muutub elu tõeliselt põnevaks ellujäämiskursuseks.

Kui alustada tööhõivereformist, siis sõnades lubati õiglasemat ja vajaduspõhisemat süsteemi, tegelikult tehti lihtsalt „reha“, eesmärgiga eraldada terad sõkaldest. Kui riigi raha santide sekka sattunud niisama hädistele enam maksta ei taheta, raputatakse turjalt ka need puudega inimesed, kelle kohta riigile tundub, et nad teenivad tööga liiga palju raha.

Aga poeme nüüd ühe tavalise tööeas inimese nahka, kellel on viimase kuue aastaga välja kujunenud keskmine puue ja määratud täielik töövõimetus. Et keegi ei süüdistaks mind kunstlikult väljamõeldud inimese leiutamises, räägin oma kogemusest. Mitte selleks, et haletsust saada, vaid teavitades, et samas olukorras on tuhanded kroonilised haiged üle Eesti.

Eestlase elu vundament on olude sunnil tervena võetud kodulaen, mis kestab mul näiteks pensionieani. Mees on ammu maetud, eluasemenaabriks on samuti lesestunud pensionärist ema, kes ei kvalifitseeru minuga ühe katuse all elades isegi üksiku pensionäri toetusele. Laps on oma elu peal ja õpib otsa otsaga kokku tulema.

Õhtul koju tulles vaatavad mind suured näljased silmad. Koer, kes on ennast kapsadieedil vanuri kõrval pekirulliks puukinud, teeb näo, nagu poleks mitte kunagi süüa saanud. Alati.

Ühesõnaga täiesti tüüpiline eesti kodu, aga ei midagi hullu seni, kuni tööd teha jaksad.

Haigus on loll, aga järjekindel, täpselt samuti nagu eluasemelaengi, mis ei muutu haiguse üleöö tulles pisemaks. Meditsiin on tubli, imeliselt hoolitsevate arstide ja õdede silmad naeratavad, surmatõvest on saanud krooniline haigus ning ravi toimib. Kahjuks kaasnevad raviga kuni poole aastani pikendatavad haiguslehed. Ja kahjuks ka kulud, mitte tulud.

Isegi kui vead end tahtejõuga tööle, ei saa teha enam nii paju tööd kui varem, lisaotsad kukuvad ära. Vastutavale ja kõrgemapalgalisele kohale kandideerida ei saa – energiat napib. Seega sissetulek langeb.

Kui sa oled terve eelmise aasta korralikult rüganud ja sinu eest on sotsiaalmaks makstud, on hästi. Kui aga mitte, siis saad oma 70protsendilist haigusraha ainult selle osa pealt eelmisest aastast, kui oled raha teeninud. Nii kahanebki haigusraha märkamatult veerandile põhipalgast. Aga vähemalt on sul aega lebada ja kalkuleerida, kuidas täita esimene auk eelarves teisega, teine kolmandaga ja nii edasi.

Noorele emale maksab riik kodusolemise ajal poolteist aastat tema keskmist palka. Põhjenduseks just see, et inimese elatustase kodusoleku ajal ei langeks, et ta saaks laenud ja maksud makstud ning taas tööturule naasta. Ja et tema pere saaks inimväärset elu jätkata.

Krooniliselt haigele sellist lusti ette nähtud pole, sest tema ju ei taastooda uusi kodanikke, pigem vaagub ise hinge. Ometi saaks paljud inimesed toimetuleku jätkumisel ja tervise paranemisel veel palju makse maksta. Need aga oleksid suurema sissetuleku pealt samuti suuremad ning tooksid riigikassasse raha juurde.

Kahtlustan, et paljude krooniliste haigete kiire minek võib ollagi allaandmine saatusele, sest parem kiired matused kui vaestehaiglas kärbumine, mõtted perekonna toimetuleku juures. Teistele koormaks olla on kõige raskem, seda eriti pensionieas emale.

„Ahnuse“ palk

Aga seegi pole veel kõik. Mulle määratud töövõime kaoga kaasnes varem invaliidsuspension, mis asendati tööhõivereformi käigus töövõimetustoetusega. Selle määrad on aga väiksemad kui varasemal invaliidsuspensionil. Tõsi – seadusega tehti küll erand, et varem pensioni  saanud inimesed said õigeaegsel registreerimisel ka edaspidi sama summa. Jõudsin juba rõõmustada. Aga ei. Nüüd hakkas toetuse saamine sõltuma minu muudest sissetulekutest. Ja siis selgus, et minusugune kodanik tegeleb täiesti alusetu rikastumisega!

Lebad haiguslehel ja ootad päästvat pinsipäeva. Aga oo üllatust – nüüdne toetusenimeline asi kahaneb vastavalt sellele, kui palju oled eelmisel kuul tööd teinud. Kui oled ikka kahe keemiaravi seansi vahel „ahnitsenud“ ja jõudumööda tööl käinud ning lisaülesannete eest veel ka honorari saanud, jääb toetus aina väiksemaks. Ja kui ülemus sulle hea töö eest preemiat määrab, kaob toetus pea sootuks. See garanteerib, et pole mingit säästmist tulevaste haiguslehtede üleelamiseks. Nii päästavadki seekord su laenumakse üle noatera pensionäri sukasäärde kogutud viimased eurod.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee