Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 76. koht: Suur põgenemine (51)

Indrek Riigor, 10. detsember 2017 00:01
Paadipõgenikud: kaheaastane Toivo oli nende põgenike seas, kes jõudsid laevaga Moero 1944. aastal Rootsi rannikule.Foto: Rootsi kuningliku laevastiku arhiiv
Septembris 1944 algas Eestis massiline põgenemine peale tungiva Punaarmee eest. Hinnanguliselt pages Rootsi ja Saksamaale üle 70 000 eestlase, kellel ei tekkinudki võimalust niipea naasta. Selle tulemusel jagunes eestlaskond kodu- ja väliseestlasteks.

Juba 1942–1943 pidasid tuhanded kodumaale jäänud eestlased vajalikuks lahkuda kas Soome või Rootsi. Enamasti lahkuti illegaalselt, sest Saksa okupatsioonivõimud keelasid Eestist lahkumise. Sõjategevuse uuesti Eestisse jõudmisel põgenemine hoogustus ja muutus massiliseks septembris 1944, kui Saksa väejuhatus otsustas Eesti maha jätta. Valdavalt sundis Eestist lahkuma hirm jääda Nõukogude okupatsioonivõimu kätte.

Samal teemal

Sügisel 1944 läks Eestis sõjategevuse eest liikvele hinnanguliselt paarsada tuhat inimest, kellest paljud otsisid võimalust pääseda üle mere Rootsi või Saksamaale. Soome pagemise võimalus langes ära kaotuse tõttu Jätkusõjas, kui NSV Liit hakkas Soomelt välja nõudma juba sinna jõudnud Balti pagulasi.

Suuresti omal käel põgenes üle mere Rootsi ligi 27 000 eestlast, kes kasutasid selleks kõikvõimalikke aluseid. Tee üle mere oli ohtlik, sest peale sügistormide ähvardasid põgenike laevu nii Nõukogude kui ka Saksa mere- ja lennuväe rünnakud. Avamerel võisid kõlbmatud paadid ka kaotada juhitavuse ja nii võidi merel triivida päevi. Läänemerel hukkunute arvu on hinnatud mõnesajast paari tuhandeni.

Põgenikke Saksamaale viivad laevad võisid meresõidu mõttes olla ohutud, kuid nad olid püsivad sihtmärgid Nõukogude lennukitele ja allveelaevadele. Nii uppus 22. septembril 1944 torpeedotabamuse saanud laatsaretlaev Moero, mille pardal olnud umbes 1200 inimesest hukkusid ligi pooled. Sellest hoolimata jõudis Saksamaale umbes 50 000 eestlast.

Nii Rootsis kui ka Saksamaal tuli eestlastel elada põgenikelaagrites, kust ajapikku lubati lahkuda. Paljud kasutasid võimalust minna edasi teistesse riikidesse, pannes nii aluse Eesti kogukondadele üle maailma. Kohe taastati või loodi uued eesti organisatsioonid, mis olid aastaid eestlaste kokkusaamise ja eestluse säilitamise tugipunktid. Regulaarselt juhiti tähelepanu Eesti okupeerimisele ja nõuti iseseisvuse taastamist.

Pärast Suurt põgenemist hakkas eraldi arenema kodueesti ja väliseesti kultuur, mis mõlemad jõudsid kultuurisaavutustes väga kõrgele. Võis minna aastakümneid, enne, kui välismaale põgenenud said kontakti koju jäänutega. Jällenägemisrõõmu kõrval võis märgata ka lõhet, mille oli tekitanud erinev elukogemus ja -stiil. Pärast iseseisvuse taastamist on kodu- ja väliseestlaste kohatine üksteise võõristamine taandumas ning praegu võime mõelda, et meil on ühtne eesti kultuur, mida hoitakse ja arendatakse ühiselt üle maailma.

Allikad:

·        Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.

·        Hellar Grabbi „Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi (1–5)“. Estonian World Review, 30.03.–25.05.2007.

·        Kaja Kumer-Haukanõmm „Eestlaste sundväljaränne läände“. Eesti Päevaleht, 03.07.2007.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee