Kommentaar

Peeter Olesk | Õuntest ja teadusest (2)

Peeter Olesk 1. detsembril 2017 Tähtvere mõisas, 8. detsember 2017, 17:19
Foto: ALDO LUUD
Seda õunaaeda, mis mul meeles püsib, pole enam ammu. Ta oli rajatud ümber Aadu talu elumaja Miidurannas, eelviimane koht enne Kastit. Nõukogude okupatsioonivõim võttis sealt ära kõik – ammu enne Mart Laari.

Esmalt võeti talu kaev. Siis kivist laut. Siis heinamaa. Siis ribakene puuvilja-aeda ehk kõik omaaretatud kreegid. Tavalise kreegi vili on umbes kolmandik ploomist. Aadu talu kreegid olid „poolploomid“. Kreekide järel läksid kuldsed renetid ja „lambaninad“. Läksid kuhu? Milstrandile, kes ehitas Miiduranda maaalused kütusehoidlad.

Rahvuslik õunaprogramm

Selles õunaaias kasvas viis sorti. „Valge klaarõun“ (kohalik), „Krüdneri renett“ (Volga äärest), „Tartu roosõun“ (Minnesota), „Pärnu tuviõun“ ehk „Treboux“ ehk „Lambanina“ (kohalik) ja „Safran Pepin“ (Mitšurin). Nende vilju korjati ladvast, aga siidrit neist ei aetud. Aadul kuivatati õunu. Viljapuid oli kokku umbes paarkümmend. Raamatute järgi neid ei hooldatud, sest pererahvas teadis isegi, mida tuleb teha selleks, et puu ei läheks metsikuks ja viljad ei haigestuks. Ma ei mäleta Aadult ainsatki kärntõvelist õuna. Kui ma nüüd loen, kuidas Mulgimaal solgitakse õunasorte, siis tekib mul tunne, nagu ma elaksin vales riigis.

See ei ole kujutelm. Lähed Tartus lahtisele turule ja mida sa seal näed. Kohalik õun on väike ja vissis. Õige „Tartu roos“ on suur nagu röövli rusikas, läbimõõdus ligikaudu 3 tolli. Tartu turul nii suurt õuna ei pakuta. Õunu endid on, aga näiteks „Hispaania õun“ ei ole ju sort, vaid on silt selle kohta, kust kaup võiks olla pärit ja ajalooliselt on „Hispaania õun“ hoopiski ebaküdoonia, mille tõid Eestisse Hispaania jesuiidid. Kogu Eesti õunaturg on hukas, sest kohalikud viljad on kidurad ega kõlba koogikski. Asi on käinud alla.

Ma ei arva, et viga on kapitalismis. Viga on ikka selles, et kohalik sordiaretus vajab rahvuslikku sihtprogrammi pikkusega vähemasti 15 aastat (õunapuu võib kuni esimese viljani mõelda 8 aastat), siis tööstust, siis läbimurret turul. Kokku vähemalt veerand sajandit. Nii pika programmi sihtpunktiks ei saa olla miskisugune raudtee või maantee või sild või hoone. Rahvusliku õunaprogrammi sihiks saab olla see, et kodumaine õun säiliks nautimiseks kuni märtsini. Oleks talvekindel nii õues kui ka sahvris. Praegu on minu kirjutuslaua all tosinkond õuna. Ükski neist pole kohalik, sest kohalikud sordid hakkavad seest mädanema juba oktoobris. Kuid ka need ulguubinad võivad mädaneda, kuna neis on midagi vigast. Mis? Ega turumutt ei tule mulle seda ütlema ja kas ta ise tunnebki õunapuuasjandust sedavõrd, et korjaks võimalikud haiged õunad välja ja viskaks minema enne, kui ta need turule toob.

Miks Eesti teadus vaikib?

Ning just siit tulebki otsida teadust. Teadus on loomuldasa preskriptiivne ehk võrdlemisi halastamatu. Kui ruum on eukleideslik, siis kehtib seal Pythagorase teoreem, mille järgi on täisnurkses kolmnurgas kaatetite ruutude summa võrdne hüpotenuusi ruuduga, millest tuleneb, et hüpotenuusi enda pikkuse saame siis, kui võtame kaatetide ruutude summast ruutjuure. See ei ole lihtsalt eeskiri. See on käsk, mille saatmine kuradile tähendab seda, et teile pannakse elementaargeomeetrias hindeks „2-1“ ja asi ants.

Mind on alati kummastanud, et Eesti Vabariigis on ametnike tahe ja poliitikute manööverdamisvõime tähtsamad kui teaduse otsekohesus. Kõik nood ametnikud ning poliitikud tahavad olla Ptolemaiosed ega julge olla Galileid. Muidugi, teadus ei saa kirjutada ette, kuidas Eesti õun peab olema parem kui Hollandi oma. Pealegi ei ole Holland üks ja ühetaoline. Madalmaade peamine õunakasvatuskeskus asub Limburgis, mille üldiseks patendiks on erakordselt haisev juust. Selle kõrval valmivad seal aga ka punapõselised õunad. Kas te olete Tallinna turul niisugust näinud? Ei ole. Küsige ja te saate teada kõigest seda, et turueit ei tea sedagi, kus see Limburg või mis ta nimi oligi üldse asub.

Miks Eesti teadus selles punktis vaikib? Seepärast, et sellekohase artikli avaldamise eest ei saa autor oma esindustööde nimestikku mitte neljandatki kohta pärast koma. Vaat kui ta avaldaks ingliskeelse artikli „Tartu roosi“ viljast Vasulas võrrelduna Minnesotaga ja kõrvutaks saadud tulemusi „Antonovkaga“ Kesk-Venemaal ning Jõhvis, siis oleks suur teadus juba õuel ehk koorem koplis. Me oleme oma teaduse planeerimisega raskelt rabas. See tähendab kolmepoolset kokkupõrget. Ühelt poolt pöörane tahtmine olla tsiteeritav. „Kena keik“, aga Eestis puudub Archimedes. Teiselt poolt ülisuur raha. Mitte miljonid, vaid miljardid. Kuid uus LIGO ehk mustade aukude gravitatiivsuse detektor ei tule siia, vaid hakkab paiknema Lääne-Indias. Kolmandalt poolelt lisanduksid kohalikud vajadused, näiteks meie metsade rekreatiivsus või varustatus kohaliku toiduga. Valla direktorile üle mõistuse, ministrile mitte tema rida.

Alustagem siis sellest, et kui õun võib olla kohalik, siis ta on siin ka esmajärguline. Rahvuslikkuse tunnus. Kas IRL-il on oma õunaprogramm? Ei ole. Kas mõnel teisel erakonnal on? Pole sedagi, mis IRL-il. Neil on võimuprogrammid, aga mitte läbipaistvad tegevusprogrammid. Õun siiski ei vaja võimu. Ta ei konkureeri kõrvitsaga. Ta tahab hoidmist. Sellega jääb läbilõike-Eesti hätta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee