2
fotot

Prisma Peremarketi jõulureklaamilt vaatab meile vastu pettunud näoga väike poiss. Plakati all on tekst: „Jälle raamat? Laiema valiku kingiideid leiad Prismast.” Muide, sarnaseid pettunud nägusid näeme ka sokkide, tasside ja küünalde reklaamplakatitel.

Raamaturahvas on omaette tõug ja pole ime, et söakamad neist piltlikult öeldes tagajalgadele tõusid. Paljude jaoks on raamat ju elus asi, vaata et parim sõber. Kõlagu see pealegi pateetiliselt, aga möönan minagi, et raamatuid muretsedes valin ka kaaslast kogu eluks. Samas nõustun Mart Juurega, kes arvas, et „haisvat rumalust ei ole vaja torkida, las ta lämbub oma mustuse sisse” (ERR, 4.12).

Aga džinn oli pudelist välja lastud ja seda anumasse tagasi enam ei vala.

Kui jutt juba alkoholi peale läks, olgu vahemärkusena meenutatud, et 40 aastat tagasi sai nelja rubla eest pudeli viina või neli raamatut. Nüüd saab 25 euro eest ühe raamatu või neli  viina. Ja meie kurdame, et kaupmehed ei taha raamatut väärtustada...

Nali naljaks, aga nagu ütles üks mu Mehhikos elanud võitluskaaslane: „Nagu suitsetamine ja joomine, nii on ka raamatute ostmine ja lugemine haigus, mille vastu rohtu ei ole.” Kas just meelemürk, aga minge näiteks Kristiine kaubanduskeskusesse, kõigepealt Prismasse ja siis Apollo raamatupoodi. Ühes kohtad murest murtud mammisid, teises vandeseltslasliku pilguga kundesid, kel silmis äraolev helk. Raamatupoodides on eriline aura.

Prismale piisaks kaantestki

Prisma koostööpartneri, reklaamiagentuuri Imagine loovjuht Sven Luka kinnitas, et idee kampaaniaks sündis meeskonna isiklikust kogemusest, kus arutelu käigus kerkisid esile jõulukingitused, mida on kõik meeskonna liikmed korduvalt kingituseks saanud (Postimees, 4.12). Järelikult on tegemist kogenud reklaamitegijatega, kel kõigil kodus juba üks raamat olemas. Pole paha, nagu Villu Reiljan ja Mati Alaver tavatsevad öelda. 

Samas tekitas see selgitus minus huvi, millised näevad välja Prisma raamaturiiulid, mille eest reklaamitegijad ja poemüüjad elanikkonda ju kaudselt hoiatasid. Seadsin sammud Mustamäe Prismasse – ja ennäe imet! – kaubahalli lae all kõlkuski roheline tahvlike, kuhu maalitud kaheksa tähte: „Raamatud”. Boks number 21, mis kenasti eraldatud munade ja purgiherneste väljapanekust. Müügil oli ca 200 vähem või rohkem tuntud taiest, millest kümmekond ammu loetuna ka lugemishuvilise eestlase raamaturiiulil (Jerome K Jerome, Astrid Lindgren, Eno Raud, Andrei Ivanov). 

Teiste inimeste sisse muidugi ei näe, aga usun, et sellest pealtnäha ahtast valikust leiaksid lugemismaterjali ka kirjaoskajad, kes elus veidi jänni jäänud (näit Katherine Woodward Thomase „Kuidas leida seda „õiget”?“, „7 nädalat tõelise armastuse leidmiseks”, aga ka „Ohutu sõiduõpetus” ja „Magusahimust vabaks”). 

Minu arvamus kaupmehi vaevalt et huvitab, kuid sellegipoolest soovitaksin terad sõkaldest eraldada ja väärtkirjanduse Prisma hüpermarketist kõrvalasuvasse Rahva Raamatusse viia. Miks peaks raamatuid kui väärtasju hiiglasuures kaubahallis porknate kõrval müüma? 

Samas mõistan ka kaupmehi, sest raamatusse võib küll üleolevalt suhtuda, aga see on prestiižne kaubaartikkel. Äkki asendaks väärtkirjanduse raamatukaantega, mis on seest tühjad ja üksnes simuleerivad raamatut. Eestis, erinevalt välismaast, ei ole vist selliseid mulaaže veel müügil, nii et olge pioneerid, Prisma-poisid!

Paanikaks pole põhjust

Lugemine on privileeg. „On seda alati olnud. Matsid ja proletaarlased ju minevikus ei lugenud, nad ei osanudki. Leiti, et nii ongi parem ja ohutum, sest lugemine võib liiga targaks teha! Tegigi. Kui ikka matsipoeg raamatute taha lasti, ega temast siis enam kuulekat orja ei saanud,” tõdes rahvakirjanik Andrus Kivirähk ammu enne Prisma jõulukampaania algust (Eesti Päevaleht, 7.12.2013).

Inimene jõuab elu jooksul lugeda 30 000 raamatut. Eeldusel, et ta loeb iga päev ühe keskmiselt paksu raamatu läbi. Keskmine raamatusõber piirdub maises elus 3000 ühikuga. Aga neid arvutusi tehes hakkasin hoopis mõtlema, millal oli eesti raamatu kuldaeg. Kas XX sajandi alguses, mil ilmusid tuhandelises tiraažis nii Juhan Liivi „Luuletused” (1909), Oskar Lutsu „Kevade” (1912–1913) kui ka „Noor-Eesti” viis albumit (1905–1915)? Kaks esimest on sedavõrd suured haruldused, et neid ei ole kõige kõvematel bibliofiilidelgi raamaturiiulil. 

Küllap oli kuldaeg siiski eelmise Eesti vabariigi ajal, kus pudukaupmehed raamatute teemal sõna ei võtnud. Või hoopis „nõukogude viljastavates tingimustes”, kui raamatud olid odavad, aga defitsiitsed. Samas oli ka zooloogiakauge pere raamaturiiulil seitsmeköiteline „Loomade elu”. Prestiiži küsimus!

Prisma-inimestele aga teadmiseks: üks defitsiitsemaid raamatuid oli 60ndatel-70ndatel Raimond Kaugveri romaan „40 küünalt”.

Jälle küünal? Ja veel nii palju?

No ega küll küllale liiga tee!

Jaga artiklit

7 kommentaari

K
kaua võib taluda tüütut putukat  /   23:53, 9. dets 2017
Intelligentsed inimesed räägivad ideedest. Keskpärased inimesed räägivad asjadest. Väikesed inimesed aga teistest inimestest.
Ä
Ära tüütabsee pisike parm  /   23:51, 9. dets 2017
Intelligentsed inimesed räägivad ideedest. Keskpärased inimesed räägivad asjadest. Väikesed inimesed aga teistest inimestest.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis