Maailm

SOOME 100 | Õhtulehe toimetuse mõtteid Soomest: „Iga päev vaatasin reklaame imelistest toodetest, mida oleks tahtnud, aga mida meie poodides ei olnud.“  (41)

Maily Mau, 6. detsember 2017, 15:03
 INTS KALNINS/Reuters
Meie põhjanaaber Soome tähistab täna, 6. detsembril oma 100. sünnipäeva. Seepärast otsustasime Õhtulehe toimetuselt uurida, millised on nende eredamad mälestused meie põhjanaabritest!

Unistus oli pääseda Serena veeparki

„Soomega seostuv mälestus on pärit sügavast nõukogudeaegsest lapsepõlvest kui korraliku ideoloogilise kasvatuse saanud oktoobrilapsena tabas mind šokina teada aamine, et Soome ei olegi 16. liiduvabariik.

Ma olin Soomes ja soomlastes sügavalt pettunud, et nemad ei kuulugi õnnelikku nõukogude vennasriikide rüppe. Vanemad olid aga omakorda pettunud minu liiga ideoloogilises kasvatuses.

Soomele mõeldes meenub ka see, et Põhja-Eesti lapsena ja Soome TV reklaamide vaatajana oli minu suurim unistus pääseda Serena veeparki, mis täitus 2001. aastal.“ - Eda 

Soomest saadud riiete pärast taheti mind vanalinnas korduvalt rahast tühjaks teha

Samal teemal

„Esimene Soomega seotud mälestus on televisioon. Ühest küljest oli see tol ajal tallinlaste privileeg, teisest küljest suur kannatus. Iga päev vaatasin reklaame imelistest toodetest, mida jubedalt oleks tahtnud, aga mida meie poodides ei olnud kusagilt saada. Lapse jaoks tõeline piin!

Eriti eredalt meenub üks juhtum, kui vaatasin Soome TV pealt mingit järjekordset jäähoki tiitlivõistlust ja selle vaheaegadel reklaamiti kogu aeg kartulikrõpse ning muud paremat. Mul tekkis meeletu isu ja läksin neid ka Tallinna poodidesse otsima.

Sõitsin trolliga sisuliselt kõik linnaosad läbi, aga kartulikrõpsudest ei olnud loomulikult haisugi. Lõpuks läksin kurvalt koju ja palusin emal panni peal praekartuleid teha, neid natukene krõbedamaid.

Mulle tuleb soomlase kuvandina silme ette tüüpiline vanalinnas käiv turist. Ja mitte halvas mõttes. Tallinnas ja kogu Eestis peaks neile ausamba püstitama, sest ilma nende rahadeta ei kujutaks Eesti majandust ettegi. Meid on ligi 1,3 miljonit, nemad teevad aga aastas 3 miljonit külastust. Mõttekoht, aga Eesti on jõudnud sinna, kus ta on, suuresti tänu soomlastele ja minu SUUR lugupidamine neile selle eest.

Pere, kus me elasime, laotas need siis meie ette ja palus mingid sobilikumad välja valida. Ma reaalselt ei olnud nii ilusaid asju enne näinud. Kui ma seal neid mingi aeg sobranud olin, siis tuli isa minu juurde ja küsis, et mis ma siis võtan. Ma ütlesin talle, et loomulikult kõik.

Isal oli ilmselgelt ülipiinlik ja palus mul vähemalt kasutatud trussikud sinna jätta. Aga ma ei andnud järele ja nii me nende kottidega koju tulimegi. Kusjuures nende riiete pärast taheti mind hiljem vanalinnas korduvalt rahast tühjaks teha, sest neoonriietes eristusin ma massist lihtsalt nii meeletult. Hull aeg ikka.“ -Sten-Erik

Mulle meenub MTV3 telekanal, kus sai vaadata filmi „Jurassic Park“

„Kui Soomele mõtlen, meenutab kohe telekanal MTV3, kus vaatasin mängufilmi „Jurassic Park“. See oli minu jaoks hea vaheldus sellele, mis toona meie telekanalitelt jooksis. Aasta võis siis olla ehk 1997. 

Tavaline soomlane tuleb mulle silme ette kui  heledate juustega, ülekaaluline ning siilisoenguga naine, kelle hingeõhk lehkab tugevalt õlle järele ning lõug on natuke higine.

Kunagi, kui olin klienditeenindaja, tuli üks purjus soomlane mind minu töökohas sõimama. Mees mõtles, et rumal eestlane, nagunii ei saa midagi hästi aru. Ent paraku sain ma väga hästi aru ja lajatasin talle vastu, mispeale ta ehmatas.
Soomele mõeldes meenuvad loomulikult ka Mika Häkkinen ja Tarja Halonen.“ - Rauno

Meenuvad edasi-tagasi laevareisid Soome

Vaatepilt oli hirmus: kõik kohad olid täis oksendatud, alates tualettruumidest kuni laeva reelinguteni. Külmades välitingimustes oli okse muidugi ka reelingute külge ära külmunud ning moodustunud olid õõvastavad oksepurikad. Kui aga laev end lõpuks sadamasse ära parkis, ootas ilus Soomemaa ja muidugi armastatud kohvikoht Starbucks, kus sai end 7-eurose, kuid see-eest väga maitsva kohviga taas elule turgutada.“ - Mari

Soomlased pakkusid enda tehtud veini

„Esimest korda, kui olin tudengina Soome sattunud, olime külas ühel osakuntal (tudengid, kes on organiseerinud ja ühinenud seltsidesse selle järgi, kes kust Soome kandist pärit on.) Nad vedasid meid ringi ja ühel õhtul sattusime külla kuttidele, kes kahe peale korterit üürisid.

Nad pakkusid meie enda tehtud veini - üks noormeestest õppis keemiat ning pani veini käima, teine kutt õppis aga füüsikat ning tema korraldas vastavad anumad ja muu tehnilise poole. Meile pakkusid nad toona rabarberiveini. Nurgas mulksus samal ajal juba järgmine anum.

Loomulikult küsisime, et millest see teine vein on. Poisid vastasid, et greipfruudist. Vein ja greipfruudist, jäi meile arusaamatuks - miks ometi? Poisid vastasid seepeale, et see oli parasjagu supermarketis kõige odavam. Vot sellised soomlased siis.“ - Asso 

Uskumatud olid reklaamid, mida seriaalide vahele näidati 

„Minu esimene mälestus oli Soome televisioonist põnevussarjade vaatamine. Imemehe uskumatud leiutised ning rääkivat autot juhtiva mehe seiklused lausa naelutasid mu teleka ette, olgugi et pilt oli viletsavõitu ning hääl kahises.

Vahel katkes saade sootuks ja siis tuli loota järgmisele korrale. Uskumatud olid ka reklaamid, mida seriaalide vahele näidati: selliseid kaupu kodumaalt ei saanud.
Ma ütleks, et soomlane on aeglasema tempoga kui eestlane. Peab kõneldes pikki pause. Paljud soomekeelsed sõnadki on ju sarnased eestikeelsetega, ainult, et pikemaks venitatud: järv on soome keeles järvi, pilv on pilvi jne.

Alati on naljakas vanalinnas vaadata ka mõnda fanaatilist karokelauljat, kes ei lase ennast sellest sugugi segada, et viisi ei pea. Soome eredaima isikuna on mulle silma jäänud kunagine suusahüppaja Matti Nykänen, kes on oma tempudega endale palju tähelepanu tõmmanud.“ - Evelin

Ikka see vana hea MTV3 telekanal

„Esimene eredam mälestus Soomest on Soome kanalist MTV3, kust vaatasin laupäevahommikuti multifilme. „Pokemon“ meenub neist kõige paremini. 

Kohe, kui mõtlen soomlastele, tuleb silme ette stereotüüpiline soome mees, kes joob õlut, on ülekaaluline, räuskab, käib saunas, küpsetab vorsti ja paneb sellele sinepit peale. Aga samas on soomlane ka hästi sõbralik ja suhtleb võõrastega suhteliselt vabalt. 

Mäletan, et kui ootasin sadamas laeva ja kui pardale viiva koridori uksed lahti tehti, karjus üks viisaka välimusega soome ärimees teisele „No v...u, Juha, ne menee jo!“ - Sten

Helsinki jäi eredalt meelde gootikultuuri poolest

„Meenub, et pärast esimest aastat ülikoolis käisime sõbrannaga Soomes maasikaid korjamas. See oli siis esimene kord, kui läksin üle lahe. Helsinki jäi tookord meelde oma gootikultuuriga. Linnas oli palju noori vastava välimusega ja musta värvi riietes. Natuke hiljem levis see mood ka Eestisse.

Tookord pidime sõitma teise linna rongiga. Soome tundus imeilus tänu oma järvedele. Soomlased ei ole tegelikult suured napsumehed. Võib-olla turistidena lubavad nad endale natuke rohkem, aga selline käitumine on õigustatud. Kui ma sõidan puhkusele, siis mul tekib ka soov puhata teisiti, kui kodus.

Ning olles kohtades, kus alkohol maksab vähem, näiteks Lätis või Venemaal, muidugi tahaks säästa ja osta suurema koguse väiksema raha eest. Soomlased on tubli ja kultuurihimuline rahvas, kes panustavad palju meie turismi.“ - Jevgenia

Sattusin usuhullude alla tööle, kelle jaoks olime poolenisti orjatööjõud

„Minu esimene mälestus Soomest on pigem mu onu räägitud lugu. Tema elas Tallinnas, mina Võrus. Ja siis ta kirus, et oli terve päeva mingit Soome turisti enda Latvija mikrobussiga ringi vedanud, aga see oli talle lõpus kümme marka visanud. Ta oli väga vihane.

Kuna ma olin siis umbes 8- või 9aastane, siis tundus 10 marka täiesti kosmiline summa. Selle eest sai palju šokolaade, mida ma olin näinud ainult RTLi reklaamidest - Milky Wayd ja puha. Ma Võru Marga poest mäletan, kuidas ma seal leti taga vesistasin, aga ema neid osta ei saanud, kuna meil markasid polnud.

Soome inimesed mulle ühe kindla stereotüübiga ei meenugi. Esimene on muidugi see kamp, kes kannab seljakotti kõhu peal, kuna muudmoodi pole üldse aru saada, et seal on väärtuslik kraam ja tegu on turistiga. Ja siis nende öine jätk. Teine on positiivne ja sõbralik soomlane, kelle parimaks näiteks on Mika Keränen, kes on lihtsalt tore ja intelligentne inimene.

Kolmas on ülbe ja üleolev soomlane. Sellisega oli mul kogemus 2002. aastal kuskil Joensuus maasikaid korjamas. Olin siis kuskil keskkooli või ülikooli vahel ja seal pidi saama müstilisi summasid teenida. Aga kuna me polnud Euroopa Liidust, siis olime ikka mingi pool-oritööjõud.

Omanikuks oli usuhullust maasikakasvataja, kelle jaoks oli iga spermatilk püha ja seetõttu oli tal mingi pesakond lapsi. Kes siis päeval, mil meie tööl olime, meie asjades sobrasid. Kui sellele tähelepanu juhiti, siis kaitsti, et nende lapsed on jumalakartlikud ja viisakad.

Usumehel töötas soomlasi ka maasikapõllul, aga kui eestlased vihtusid tööd teha kella kaheksast kuni umbes 22-23ni, siis nende näol oli ikka tegu valgete inimestega ja nende tööpäev kestis 8 tundi. Kui taevast sadas pussnuge, siis nad üldse said vaba päeva. Meie kütsime edasi tööd. Peale kõige oli nende tunnipalk meist umbes 2,5 korda suurem.

Kui jumalakartlikud võsukesed hakkasid üle meie peade jahipüssist linde laskma, siis viskas mul lõplikult üle ja andsin lõpparve. Teenisin 1,5 nädalaga pöörased 150 eurot, usumees viskas veel 2,5 eurot südameheadusest peale ka. Teised kannatasid suve lõpuni.“ - Dannar 

Ka kodutud on Soomes üsna sõbralikud ja abivalmis

„Mulle meenub Pikku Kakkonen hommikuti lapsepõlves Muumitrollide ning muuga ja mänguasjade reklaamid 90ndate alguses, siis kui Eestis neid veel polnud. See väike kadedus ja soovitunne on siiani meeles.

Soomlasi on minumeelest kahte tüüpi: nagu noor hipster blondide kulmudega ja keskealine purjus tädi. Ent korra, kui olin laevast maha jäädes öö sunnitud Soomes veetma, meenus, et isegi kodutud soomlased olid väga abivalmid ja soovitasid McDonald'sit, kuna see on öösiti lahti.“ - Liivi

Olen tänulik, et tänu „Pikku Kakkosele“ ja soome keelde tõlgitud multi- ja lastefilmidele Soome keel nii hästi selgeks sai

„Minu eelmine töökoht oli soomekeelne. Eks olime väikestviisi nagu soomlaste hiinlased - tegime meeletu kiirusega ära mitmekordse töö, mida soomlane oma kahvitaukode (kohvipauside) ja muu tegevuse kõrvalt ei jõudnud. Ühest küljest oldi pahurad, et nobenäppudest virolased (eestlased) nii pagana võimekad on, teisest küljest oli hea ootamatult paisata endal kahe silma vahele jäänud tööülesanded meie kaela. Seega on soomlane minu silmis mõneti rohkem lõunaeurooplase kui range põhjamaalase moega.

Soome keele, millega sinna tööle läksin, õppisin mina ära lapsena multikaid vaadates. Mu põlvkonnas on juba väga vähe neid, kes soome telekaga üles kasvanud ja soomet puhuvad. Olen väga tänulik, et tänu „Pikku Kakkosele“ ja soome keelde tõlgitud multi- ja lastefilmidele keel nii hästi selgeks sai.

Naljadest meenub üks väga-väga must nali. Olla üks eestlane teinud kambale soomlastele ettepaneku minna ostlema: „Mennän nyt linnan päälle raiskamaan!“ Paraku ei teadnud ta, et see lause, mille ta oma virosoome keelest tuletas, tähendab soome keeles hoopis: „Lähme nüüd lossi peale vägistama.“ -Greete

Kõige kõvem kingitus oli teksapüksid

„Kuna mu tädi abiellus 1971. aastal Viru ehitajaga ja kolis Soome, siis käis ta koos perega iga paari aasta tagant Eestis sugulastel külas. Tallinnast kaugemale ei tohtinud aga sõita. Suguvõsa käis kõik sadamas vastas, sadamahoone oli üks väike putka, kus oli meeletu rahvamass, kes olid nagu silgud pütis ja rüselesid, kuna kõik kohale tulnud tahtsid oma külalisi juba näha. Piirivalve hoidis neid aga seal üsna kaua kinni. 

Kui Soome sugulased viimaks piiritsoonist välja said, siis mindi vanaema juurde, kus ootas suur söögilaud ja sugulastel oli juttu ja lastel möllu küllaga. Aga õhtu nael oli see, kui Soome-tädi kingituste kohvri välja tõi ja igale ühele mõne kingituse kätte andis.

Kõige kõvem kingitus oli teksapüksid ja siis algas nende jalgavedamine, aga paraku olid lapsed oodatust rohkem kasvanud ja siis pingutati nii kuidas jaksati, peaasi, et teksad ikka jalga saaks.

Nätsu toodi ka ja klantsajakirju Rootsi kuningapere piltidega. See kõik toimus põhiliselt just seitsmekümnendatel. Mina olin siis alles väike. Soome keelt muidugi kuulsime siis ka, sest eks Soome mees ja lapsed rääkisid ju kõik soome keeles.“ - Tiina

41 KOMMENTAARI

m
Mnjah 7. detsember 2017, 10:00
asjad, asjad, asjad.
Soome TVs oli ka asjalikke arutlussaateid näha ja asjalikke saateid ääremaade inimestest.
Asjadega on nagu on, muu on olulisem.
v
Viktor 6. detsember 2017, 21:04
Eesti gei riigi albiinodest geid ärge kirjutage minu nime all kommentaare. Minu poolt on ainult kaks kommentaari. Kui te nii hädas olete minge paaritage söömlaste põtru edasi.
Loe kõiki (41)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee