Näib nagu pöörduks ajaratas tagasi, kui kõne all on Venemaa lubamine algavale taliolümpiale. Seekord pole küll otseselt tegu poliitilise boikotiga nagu oli pärast nõukogude vägede Afganistani tungimist Moskva ja Los Angelese suveolümpiatel. Samas pole Moskva vahepeal kõhelnud olümpiamängude varjus oma asju ajamast, kui Pekingi olümpia ajal klaariti sõjaliselt arveid Gruusia territooriumil. Olümpiasport on tihti olnud poliitikaga seotud, kuigi olümpiaideaalide kohaselt see nii olla ei tohiks.

Ka antud juhul, kui küsimuse all on Venemaa karistamine Sotši olümpia massilise dopingupettuse eest, pole asi mitte üksnes dopingust puhta spordi võimalikkuses. Õhkkond on pärast Ukraina konflikti mahitamist Venemaale kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu kuum ning idanaaber võtab ka puhta spordi nimel astutavaid samme temavastase otsese rünnakuna. 

Olukorras, kus sanktsioonid on Venemaa renomeed oluliselt räsinud, on sportlikud saavutused üks väheseid asju, millega selles riigis eneseuhkust turgutada. Kui aga seda teha vahendeid valimata, siis on muu maailma otsustada, kas nad tahavad teiste reeglite järgi käituvat Venemaad oma liivakasti mängima. Spordis ei saa olla topeltstandardeid. Kuskil peab olema piir, millest üleastumine tähendab tsiviliseeritud maailma tegemistest kõrvalejätmist.

Küsimust saab vaadata ka teistpidi – ülejäänud riigid võivad küsida, miks nad peaksid samadel võistlustel ja samadel tingimustel võistlema riigiga, kes ausa mängu reeglitest lugu ei pea ja üritab pjedestaalile trügida pettuse abil. Nii nagu pole olemas osalist rasedust, pole mõtet Venemaale anda ka viimast hoiatust või lubada tal teatud tingimustel taliolümpial osaleda. Moskva võtab igasugust järeleandmist muu maailma nõrkuse ilminguna ning tema käitumine ei muutuks.

Kui Venemaa ise ei suuda või ei taha oma spordis toimuvat kontrolli alla saada, siis ei tähenda see, et nende puhtaks osutunud sportlastele ei peaks võimalust andma. Ausa võidu korral ei lehvi küll Venemaa lipp ega kõla hümn, kuid võidab puhas sport.

Rahvusvahelise olümpiakomitee juht on juba nimetatud Moskva puudliks ning see on ohtlik märk. Sisuliselt on kaks valikut. Venemaad kõrvale jättes on võimalus puhtal spordil. Reeglite rikkuja mängudele lubamine tähendaks aga üleüldise dopingukaose tekkimise ohtu koos normaalsete riikide loobumisega sohitegemise võistlustel osalemisest.

Jaga artiklit

8 kommentaari

H
huvitav aine  /   15:25, 6. dets 2017
N
no  /   11:22, 6. dets 2017
Nimetule autorile. Esiteks pole ÜHTEGI võetud-kontrollitud. Kõik on puhas poliitika, sest Venemaa võitis Šotsi mängudel. Proovid anti üle allkirja vastu ja topsid olid siis terved. Kuidas põgenenud aferist, ja kui suure raha eest sellise asja korraldas. Ja miks see üllitis meedias üldse sai alguse 2016 .aastal,mitte varem?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis