Kui püüan kunagi mõnest suvalisest tiigist, jõest või järvest kuldkalakese, siis üks kolmest soovist oleks väga lihtne – sättida mälestused ja elu ümber nii, et ma saaksin uuesti esimest korda Tallinna vanalinna külastada. Välismaise turistina. Väänata jalgu munakividel ja vahtida silmad punnis keskaegseid arhitektuurikompvekke. See oleks lihtsalt imeline. Läheksin pärast koju ja paluksin kõigil oma toimetused pooleli jätta ning esimese asjana Tallinna sõita.

Vahel jääb mulje, et mõni eestlane häbeneb vanalinna. Ma ei jõua enam kuulata jutte, et vanalinn on turiste täis ja kohalikel pole seal midagi teha. Nõrgad vabandused. Esimene punkt on õige. Osaliselt. Teine aga lausvale. Lihtne on unustada, kui erilise kohaga (maailma mastaabis) on tegemist. Aga kui purjutavatest turistidest ja kaaslinlastest eemalduda, tuleb see meelde. 

Ei ole alati vaja minna kallisse baari või restorani. Võta endale paar tunnikest, sea sammud väikestele uulitsatele, käi sihitult ringi ja naudi ümbruskonda. 

Jaga artiklit

1 kommentaar

V
Vanalinna elanik  /   17:14, 5. dets 2017
Hindan oma elukohta väga kõrgelt. Eestlasi võiks tõesti rohkem jalutamas olla.
Linnavalitsuselt ( või riigilt ? )sooviksin, et järgmisel kevadel teeksite korda Kinomaja katuseääre. Kevadest seisavad maja ees kõndimistakistused siltidega - Sulle võib ülalt midagi pähe kukkuda. Ja 2017 aasta suvi sai juba läbi.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis