Värskelt välja sõelutud Tallinna kaubamaja võidutöö ajab õlgu kehitama. Jah, häbi justkui pole, aga uhke tunne samuti mitte. Tänu arhitektuurikonkurssidele on Eesti saanud paljude eriliste hoonete võrra rikkamaks – neist vast sensatsioonilisim on Narva kolledž. Ometi jääb eraldiseisvalt ka üsna viisakas lahendus üldises kakofoonias irdseks.

Nukker on vaadata, et Tallinna südames on  endiselt kitš ja raha kärneriks ning avaliku ruumi ja väärikuse mõttes valmisid parimad majad Stalini ajal. Üksteise kukile ehitatud on veidrad pilvelõhkujad, laiutab närviliste tõmblustena lahendatud Viru keskus, jalakäijana tuleb teha ülekäigukohtade ning heitgaasidest ja sopast veidi vabama rajakese leidmiseks jaburaid ringkäike.

Ühenduskäik jääbki alles?

Võime ju pidada välja valitud meie oludes vähetuntud tegijatelt (Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru, Anne Vingisar, Jose De la Peña Gómez Millán, Jose A Pavón Gonzalez ja Myriam Rego Gómez) pärit projekti südalinlikuks ja piisavalt läbitöötatuks, ent kas ümbritsev keskkond muutub sellest paremaks? Vastaksin, et vaid paari pingi võrra. Jah, kaubamaja saab nüüd enesele lõpuks ometi maa-aluse parkla ning vajumisohuga vana maja asemel võimaluse veidikene laieneda ja sestap ka paremini teenida.

Vastutustundetusest ja läbipaistmatust süsteemist johtuvana ei ole ka teada, milliseks muutub meie kesklinn tegelikult. Kas moodustub tervik või jätkub primitiivne võiduedvistamine? 

Milline sünergia tekib kunstiakadeemia asemele kerkiva hoonega; kas lammutamisele läheb ka kurikuulus projekteerijate maja, mille pärast Villu Reiljan struktuurides olevate kallutatud jõudude tekitatut kogema pidi?

Samavõrra oluline on, kas alles jääb ääretult ebameeldivalt tänavat reostav ning vanalinnavaateid kinni kattev ühenduskäik Viru keskusega. Seni on mõningad linnaplaneerijad, muinsuskaitsjad ning aktivistid selle omanikele kasumliku rämpsehitise lammutamist südamele pannud, ent praegu tundub, et nende soovi ei võeta kuulda ja linnavõimu juhtivad jõud motiveeritud ei ole. 

Ma ei mõista, kas kaubanduskeskuse arendajad on erastanud ka siinse õhuruumi? Tänav on ju kõigi oma. Elan üle turismi toitva jõuluturu Raekoja platsil, aga olen sügavalt häiritud, et kaubanduskeskus, eriti kampaaniate ajal ja ka uue töö visualisatsioone uurides, ühisruumi oma kommertspinnaks muudab. Kui me ei soovi Minotaurosena kaubanduslikus labürindis ekselda, siis kas meil ei olegi enam linnas kohta? Näen, et avalikkuse huvid on konkursil taas eestkõnelejata jäänud.

Nii tänapäevast kui ka vanemat arhitektuuri armastava inimesena on mul siiski päris kahju lammutamisele minevast 1960. aastal valminud kaubamajast, mis enne kaubanduskeskuse kerkimist ja teenindusmaja ärarikkumist koos elu- ja haldushoonete ning Viru hotelliga kena ansambli moodustas.

Praegune kaubamaja kuvab nimelt nõukogude aja paradoksaalsust, kus nälg ka kõige elementaarsemate tarbeesemete järele ei soodustanud just ülearu vaimset elu, vaid asjade ja tarbimisvõimaluste kummardamist.

Balti ketis hoiti käest kinni ehk üsna paljus seetõttu, et ei soovitud ainuüksi vabalt mõelda ja oma keeles rääkida, aga ka Soome moodi elada – järjekorras kannatamise asemel kaupu valida ja võimalust avalikult rikastuda. Kaubamaja oli omamoodi õnnepalee, kus läänelikke ostlemisrõõme veidikenegi nuusutada sai. 

Äärelinna võpsikusse?

Ka praegu soetame koos kaupadega pettekujutusi, unistusi ja naudinguid. Millist minapilti müüb meile Tallinna kaubamaja? Ilmselt keskmisest jõukama ja teadlikuma naise, kes tajub oma väärtust kuvandit. Ometi on parimal juhul 57 aastat kaubamaja midagi sellist, mida mujalt ei saaks.

Kaubamaja on nagu Marati pesu, mis võib praegugi olla tervislikust puuvillasest riidest, ent millel pole oma nägu. Või õieti, uue näomaski ju meie ostutempel saab, ent milline on tema identiteet? Mis on need erilised asjad, mille pärast peaksime eelistama kaubamaja kuudiliku väljanägemise, ent mitmekesisema sisuga Kristiine, Ülemiste või Rocca al Mare keskusele? 

Kaubamaja identiteet näikse olevat eelkõige seenioristaatus, ent kas eelpensioniikka saabumine on väärtus omaette? Kogemustepagasi mõttes kindlasti, ent kohalikku disaini vaid garneeringu ja kurioosumina välja mängides on tulemuseks pigem identiteedita keskpärasus.

Jah, meie tootjad on nõdrad, ent suuresti just seetõttu, et kaupmehed on 1990. aastatest saati eelistanud välismaiseid kaubamärke ja nõnda ongi kohalikud talendid olnud sunnitud piirduma asiste tarvikute asemel suveniirlike vidinate valmistamistega. Kuna püütakse ka turiste, teeks jõulisem patriotism kaubamaja kaheldamatult stiilsemaks kui S. Oliveri või Tommy Hilfigeri pluusid.

Mõtteharjutusena võime küsida, kas linna südames peab tingimata olema ostukeskus? Kui kaubamaja lõpetaks tegevuse või koliks koos teistega äärelinna võpsikusse, ei juhtuks absoluutselt mitte midagi.

Jaga artiklit

19 kommentaari

G
Gadri Sumson   /   13:11, 6. dets 2017
Kaubamaja on hea koht. Sealt saab nii mõndagi hõlma alla peidetud ja siis vupsti ametiautosse ning minema. Ministripalk on ju nii pisike ja abikaasa pole juba pea aasta ühtki miljonit saand varastada.
J
Jama  /   06:42, 6. dets 2017
Riideid ostan Soome või Rootsi allahindlustel ja tööstuskaupu Lätist. Eestis ja eriti Kaubamajas on nii kallis kaup

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis