Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 81. koht: kolhoosidesse sundimine (17)

Indrek Riigor, 5. detsember 2017, 00:06
Odrakülv Harju rajooni J.Lauristini nimelises kolhoosi Oru osakonnas.Foto: LEMBIT MICHELSON/ETA/ÕHTULEHT ARHIIV
Maarahva kollektiivsetesse ühismajanditesse (kolhoosidesse) sundimine Nõukogude okupatsiooni esimesel kümnendil tõi kaasa Eesti traditsioonilise maaelu ja -kultuuri hääbumise, mille tagajärjed annavad tänapäevalgi tunda.

Esimesed otsused maaomandi kohta tegi juba ebaseaduslikult valitud riigivolikogu 1940. aastal. Deklaratsiooniga kuulutati maa rahva omandiks ja otsustati maaomand ümber jagada. Taludest, mis olid suuremad kui 30 hektarit, tehti äralõiked ja anti need kas väiketalunikele või täiesti uutele isikutele – nn uusmaasaajatele. Sellega loodi massiliselt ebarentaableid ja elujõuetuid väikemajandeid ning halvendati inimeste omavahelisi suhteid, mis omakorda aitas hiljem kaasa kollektiviseerimisele.

Samal teemal

1944. aastal jätkati esimesel okupatsiooniaastal alustatut. Esialgu paistis, et kollektiviseerimise teed ei minda (talupoegadele anti kätte „maa põlise kasutamise aktid“), kuid olukord muutus maist 1947 – Moskvast anti Balti liiduvabariikidele käsk luua kolhoosid. Sama aasta sügisest on teated viie esimese kolhoosi loomisest Eesti NSVs (kõige esimene kolhoos loodi teadaolevalt Saaremaal Valjalas). Kollektiviseerimisele pidi teed sillutama jõukamate talunike kulakuks tembeldamine (kulakuteks hakati nimetama talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid) ning talude ülikõrge maksustamine.

Suurem osa taluomanikest aga ei mõelnudki kolhoosi astumisest, vaid lootis traditsioonilise maaharimisega jätkata. Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta  märtsis. Küüditamisele järgnenud hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumine. Järgmise aasta alguseks oli 80% Eesti taludest kollektiviseeritud.

Alguses loodi kolhoos praktiliselt igas külas, mis oli vähem valuline, kuid peagi oli selge, et sellised väikekolhoosid on majanduslikus mõttes üsna perspektiivitud. Seega algas juba 1950. aastatel kolhooside ühendamine, millega jätkati ka hiljem. Esimesed ühismajandid jõudsid kasumisse 1960ndatel, järgmisel kümnendil jõudsid mõnedki neist majanduslikus mõttes väga heale järjele, kuid suur tagasilöök Eesti põllumajanduses oli sellegipoolest toimunud.

Talude kollektiviseerimisel polnud majanduslikku efekti. Loodetule vastupidiselt aitas see kaasa põllumajanduse allakäigule, sest vähenes just nende majapidamiste arv, mis varem andsid põllumajandustoodangust suurema osa. Samuti tõid rasked töötingimused, üldine töömoraali langus ja vaesumine kaasa inimeste massilise linnadesse kolimise ning elu maal hakkas piirkonniti välja surema.

Allikad: Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.

„Eesti ajalugu: kronoloogia“ (Ain Mäesalu jt). Tallinn: Tänapäev 2015.

17 KOMMENTAARI

k
10. detsember 2017, 14:01
Kolhoosid loodi kibutsite eeskujust lähtuvalt. Sovhoosid olid juba EW ajal riigimõisatene olemas.
m
maamiiz 5. detsember 2017, 21:48
sama rumal kui mart laari korraldatud sov,kolhooside sundkorras laialiminek,las nad läinud pankrottivastavalt turumajanduse seadustele nagu siis räägiti ja nüüd oleme samas paigas kui lugesin16 aastase juttu et ainuke õige tee on suurtootmine mis meil puudub,seda olevta usast õppind ta.
Loe kõiki (17)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee