Pole midagi teha – praegu pingutatakse mõiste õigusriik pruukimisega Eestis ja ka Euroopas (seoses Katalooniaga) selgelt üle. Tagajärjeks on seegi, et mõiste mõjub järjest negatiivsemalt, sest mis pagana õigusriik see on, kui iga teine riigiametnik toimetab raha oma tasku ja seejuures jääb seaduse mõttes puhtaks poisiks – nagu see kipub järjepanu Eestis olema. Või ühe osa rahva arvamisõiguse aastakümnete pikkune eiramine – nagu see sünnib Hispaanias?

Ilmselt on vaja kohe juhtida tähelepanu sellele, et saksakeelse mõiste Rechtsstaat lihtsa ümberpaneku asemel võinuks Eesti juristid taasvabanemise järel mõelda selle mõiste tõlkimisele Euroopa Liidus domineerinud inglise keelest, kus sama asja kohta öeldakse rule of law. Eks ole – riigist pole juttugi ja kui tõlkida see näiteks „seaduskorraks“ kõlaks asi sisult paremini kui „õigusriik“, mis – Wikipediale viidates – „sisaldab väidet, et tegu on õiglase ja hea valitsemisega riigiga.“

Kas India on õigusriik?

Ideaalset riiki pole olemas, aga parem on ikkagi rääkida seaduskorrast, kus on ka vigaseid seadusi, kui pidevalt korrutada, et meil on õigusriik ehk kõik on juba korras. Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora üritab küll asja parandada mõistega „normaalne õigusriik“ (EE, 29.11), aga ega seegi kaugele vii. Nagu ei viiks ka väide „osaliselt õigusriik“, sest pole ju isegi osalist rasedust.

Mõiste parendamisele-täiustamisele tasub tõsiselt mõelda, sest see on Euroopa Liidu üks põhiväärtuseid – riikidelt oodatakse muutumist „õigusriigiks“ ja see ei puuduta üksnes Euroopat, kus asjad „õiglase ja hea valitsemisega“ on enam-vähem korras. Moora rääkis sellest ühenduses Eesti laevakaitsjate või palgasõdurite saatusega Indias, mida endine välisminister Marina Kaljurand kommenteeris ETV saates nii: „Meil võivad olla oma subjektiivsed vaated India kohtusüsteemile, aga rahvusvahelise hinnangu järgi on India ikkagi demokraatlik ja õigusriik.“ Võtab õlgu kehitama, aga – katsu suurtega vaielda. Moora teebki just sel kohal Eesti paremaks, väites, et „normaalne õigusriik lihtsalt ei valeta, ei smugelda, ei riku seadust ja kehtivaid kokkuleppeid.“ Järgneb kiidulaul sellele, et Eesti olla loobunud kavast laevamehed Indiast kavalusega välja toimetada. Mujal meenutati, et vahetult enne meie meeste vahelejäämist said oma meeste salajase äratoomisega samast India osariigist hakkama Itaalia võimud ehk siis eestlastele nuheldi selgelt kaela teise ELi liikmesriigi ja ka õigusriigi (?) patud.

Mõistagi on Eestit ja Itaaliat raske võrrelda, ent Eesti eksvälisministri õigustus võtab tummaks, sest jääb mulje, et meeste vabastamise taktika valiku aluseks saigi väide Indiast kui „õigusriigist“. Ma ei pea silmas itaallaste taktika kordamist, kuid välispoliitikas ja diplomaatias on ruumi ka isiklike suhete loomisele ja kasutamisele, et teatud otsuseid kiiremini vastu võetaks.

Eesti loidus Indias

Paraku kinnitab pilk välisministeeriumi kodulehele ammu silmatorganut – Eesti suhted maailma ühe kiiremalt areneva suur- ja IT-riigiga on enam kui minimaalsed. Riigi tipp-poliitikutest käis Indias viimati – veebruaris 2014 – majandusminister Juhan Parts ja laevameeste juhtumi aegu on siin käinud kaks India ministrit, viimasena mais 2017 välisasjade riigisekretär M.J.Anbar. Rääkimata sellest, et ainuke teadaolev India suursaadiku Tallinna väljakutsumine toimus alles kaks kuud tagasi.

Raske öelda, miks meie välispoliitikas on niisugune auk ehk mis doktriini alusel või keda kummardades oleme Indiat ignoreerinud. Eriti Hiina ja Jaapaniga võrreldes. Ometi pakuks suhtlemine Indiaga nii meile kui ka neile üldist tähelepanu äratavaid võimalusi. Kas või teadmine, et maist 2014 India peaministriks olev Narendra Modi jõudis veel enne Donald Trumpi saada kuulsaks oma tviitidega, milliseid ju Kadrioruski harrastati, ning kas või ÜRO kuluaarides on olnud alati ruumi kohtumisteks.

Tuleb meelde seegi, et Taavi Kotkal õnnestus majandusministeeriumi asekantslerina aprillis 2015 teha Jaapani peaminister Shinzo Abest Eesti e-resident. Sestap küsigem – miks pole meie e-residentide nimekirjas India keskvalitsuse või Tamil Nadu osariigi tegelasi?

Välispoliitikat tuleb ajada nii, nagu see igal konkreetsel juhul on võimalik ja vastaspoolele vastuvõetav. Tunnistan sedagi, et kui Allar Jõks oli mullu lähedal presidendikoha võitmisele, oli mul mõttes valmis kirjeldus selles, kuidas Jõks ja Modi, – mõlemad pea peal seistes – arutavad Eesti laevameeste tagasitulekut Indiast.

Mis aga puutub Hispaania valitsusse, kes oma tegemisi Kataloonias õigustab samuti „õigusriigist“ rääkimisega, siis tasub teada, et sealne opositsioon (partei Podemos ja liitlased) on andnud kohtusse põhiseaduse § 155, mille alusel keskvalitsus praegu Kataloonias toimetab.

Tekib küsimus kas konstitutsionalismist rääkimine tähendab seda, et põhiseaduse iga paragrahviga pole kõik korras. On ju ilmne, et kui 39 aastat hiljem kasutatakse esimest korda sootuks teistes tingimustes ja enne Euroopa Liitu astumist kirja pandud repressiivset paragrahvi, siis – kas oleme ikka aastas 2017? See on Hispaania seadusandluse vajakajäämine, millele pidanuks ammu tähelepanu juhtima Euroopa Liit ja eriti tema just seaduste järelevalveks ellu kutsutud nn Veneetsia komisjon, kus ka Eesti on esindatud. Elik – järeltunde väärivad kõik ja iga mõiste olgu vastavuses selle sisuga.

Jaga artiklit

21 kommentaari

T
Tõnu  /   12:14, 5. dets 2017
Lisaks mõtteainet siin puudutatud Hispaania "õigusriigi" ja Kataloonia enesemääramise õiguse teemale. Nn lääne demokraatial on sellistes küsimustes üksnes topeltstandardid: Jugoslaavia tuli tükeldada, lausa selle riigi pealinna radioaktiivsete pommidega ülekülvamise abil (mäletate, kannatada sai isegi Hiina suursaatkond) - välise sekkumisega tehti Sorose rahastamisel värvilisi revolutsioone ja tekitati hulk pisiriike, eriti küüniline oli Serbia territooriumile veel ühe albaanlaste riigi loomine juba olemasoleva Albaania kõrvale. Samas keelatakse isegi mõelda omariiklusest paljumiljonilisel kurdi rahval, palestiinlased pole oma riiki võõraste poolt okupeeritud maal saanud siiani, abhaasid peaksid lääne ettekujutuse järgi saama grusiinideks ega tohi mõeldagi oma riigist. Kujutage ette, mis juhtuks, kui šotlased tahaksid tagasi kunagi verises võitluses kaotatud iseseisvust või iirlased tahaksid samamoodi liituda nagu N. Liidu nõusolekul rahumeelselt liideti Saksamaa?

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis