2
fotot
KARKUDELE TÕSTETUD HUNTREBANE: Eesti inimese silmale on šaakal pisut veidra kujuga, aga küll me harjume. Nälja korral ei häbene ta end ju inimasulate läheduses näidata ka valgel ajal – nagu rebanegi. Muide, on arvatud, et ka šaakal võib olla kodukoera üks esivanematest – nagu huntki. (Vida Press)

Mõni loom ei kannata inimest silmaotsaski – näiteks grislid, väiksema auto mõõtu karud, hoidvat vähegi normaalsete elutingimuste korral inimesest eemale nagu kass ujumisvõistlusest. Šaakalile majade ja lautade lähedus aga meeldib. Kas nüüd just samapalju kui rottidele, aga asulad ja karjamaad on neile meelitavaks toidulauaks.

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

Mõni loom ei kannata inimest silmaotsaski – näiteks grislid, väiksema auto mõõtu karud, hoidvat vähegi normaalsete elutingimuste korral inimesest eemale nagu kass ujumisvõistlusest. Šaakalile majade ja lautade lähedus aga meeldib. Kas nüüd just samapalju kui rottidele, aga asulad ja karjamaad on neile meelitavaks toidulauaks.

Tuletame nüüd meelde, kuidas šaakal meile jõudiski. Hakkas ühel kenal päeval Ukrainast astuma ja muudkui litsus, kuni meri ees? Tuleb välja, et umbes nii oligi. „Täiesti tavaline, et šaakal teeb tuhandekilomeetrisi rändeid,“ kinnitab Harri Valdmann, selgroogsete zooloogia dotsent ja Tartu ülikooli õppejõud. „Ta ongi kohe selline rännumees – tuhat kilomeetrit on nii väikese looma jaoks ikka väga suur vahemaa.“

Kuna šaakal armastab rannikuid ja roostikke, liikus ta ilmselt mööda jõgede kaldaid Lätti ning edasi piki mereäärt meile. Eestis ongi temast rohkem kuulda Läänemaal, kus on palju vesist substraati, aga šaakal on jõudnud ka Piirissaarele, mis on olemuselt märg võsa. On aja ja mõningase jääkatte küsimus, mil uustulnuk hakkab laiama saartel. Siin-seal on teda juba meretagustel maatükkidel kuuldudki. Küllap ta seab end sisse ka Peipsi kallastel. Ja üleüldse on Eesti tuhande järve maa.

Toiduga ei pirtsuta

 Roostik sobib šaakalile – kes meenutab välimuselt pikkadele jalgadele tõstetud nii vast kümnekilost hunt-rebast – elupaigaks imehästi seetõttu, et kalad, veelinnud ja kahepaiksed moodustavad tema menüüs olulise osa.
KARKUDELE TÕSTETUD HUNTREBANE: Eesti inimese silmale on šaakal pisut veidra kujuga, aga küll me harjume. Nälja korral ei häbene ta end ju inimasulate läheduses näidata ka valgel ajal – nagu rebanegi. Muide, on arvatud, et ka šaakal võib olla kodukoera üks esivanematest – nagu huntki. (Vida Press)
 
„Nagu kiskjad ikka, on ka šaakal tegelikult oportunist – sööb seda, mida parasjagu süüa on,“ õpetab Valdmann. See tähendab, et kaubaks läheb ka taimne toit: kui parti kätte saada ei õnnestu, kaovad kõhtu pilliroog, õunad, juurikad – kõik, mis otseselt ei tapa. Seetõttu sobib šaakalile ka inimese lähedus, sest majapidamiste ümber ilmub ikka erinevat taimset ja loomset ollust, millest võib kõhu täis saada. Šaakal prügimäel ei pirtsuta.
 
Lisaks ei jäta ta söömata kodust liiga kaugele jalutanud kasse ja kohe kindlasti murrab ta lambaid: hakkab aga utte kannikast sikutama ja enne ei jäta, kui loomal jalad alt ja kõri maas.
 
„Räägitakse koguni, et ta on lihaveistel tagumikud ära kriipinud,“ teab Valdmann. Täiskasvanud herefordist või limusiinist ei käi šaakali jõud muidugi üle, aga pinnuna kannikas tallab ta närvidel küll, ning vasika võib ehk õnnekski võtta.
 
Eesti aktsent
 
Šaakali toidulaua eripära Eestis on igatahes asi, mida Valdmann ja teised ulukibioloogid plaanivad nüüd hakata tundma õppima. Võiks ju arvata, et suur ja kohati üsna tülikas kiskja on risti-põiki läbi uuritud, aga just kohalik aktsent võib anda ootamatuid tulemusi. 
Ulukibioloog Harri Valdmann. (Aldo Luud)
 
Enne kui Eesti võpsikud seakatku hirmus metssigadest lagedaks kütiti, jõudis Valdmann koos kolleegidega välja selgitada, et metssiga sööb maas pesitsevaid linde kaks korda rohkem, kui seni arvati. Karu junne – no kust sa ikka toidu kohta teavet otsid – uurides avastati Eestile koguni uus sipelgaliik. Nüüd siis hakatakse korjama šaakali ekskremente ja võetakse need laboris algosadeks lahti: geenitestid näitavad, keda loom on kätte saanud.
 
„Küllap šaakal meie veelindudele ja kahepaiksetele, keda niigi eriti palju pole, nuhtluseks kujuneb,“ ennustab Valdmann.
 
Viis-kuus kutsikat aastas
 
Teine küsimus, mis teadlasi huvitab, on see, kuhu välimuselt pigem hunti, käitumiselt aga rebast meenutav šaakal Eesti kiskjate gildis paigutub. Iseäranis põnev on see, milliseks kujuneb šaakali vahekord kährikuga – Eestisse sisse toodud võõrliigiga, kellele ta on kahepaiksete ja pisinäriliste sektoris otsene toidukonkurent.
 
Peale hundi tal Eestis looduslikke vaenlasi pole. Ilmselt käiks ilvesegi jõud šaakalist üle, aga selles lahingus saaks ka kaslane kindlasti haavata ja tark loom vigastustega ei riski.
 
Jahimehed pole šaakali küttimisest jälle väga huvitatud, sest naha parkimine on tülikas ja suurem asi trofeeloom ta ei ole. Hea küll, kütti võib motiveerida see, kui kaitsmist vajab ta isiklik lambakari.
 
Aga põhimõtteliselt võib šaakal end Eestis päris turvaliselt tunda – kui välja arvata kärntõbi, mis laastab mõnuga nii rebaste ja kährikute kui ka huntide populatsiooni. Samas saab ta aastas viis-kuus kutsikat. Kui kogu pesakond ellu jääb, kasvab populatsioon jõudsasti. 
 
 
 

Jaga artiklit

50 kommentaari

R
Riigel  /   12:52, 5. dets 2017
Karud rüüstavad mesipuid,tekitades majanduslikku kahju ja hirmutavad inimesi-maha lasta !
Hundid ja Šaakalid ei lase inimesel lambaid kasvatada-maha lasta !
Metssead levitavad seakatku ning söövad inimese põllult kartuleid-maha lasta !
Rebane levitab kärntõbe ning on ohuks inimese lemmikloomadele-maha lasta!
Põder sööb lageraide peale istutatud männivõrsed,tekitades inimesele suurt majanduslikku kahju-maha lasta !
Haned söövad põllud paljaks-maha lasta !
jne.jne.
Seda rivi võiks lõputult jätkata sest inimest segab kogu elav loodus ,mis majanduslikku kasu ei tooda.
Mis või kes ja kuna inimlooma kontrollimatus tempos kasvavat populatsiooni piirama hakkab ?
M
matsu  /   11:13, 5. dets 2017
Grislid, Eesti loomadest rääkivas artiklis? Meie pruunkaru nimetatakse ameerikas grislideks, meil aga lihtsalt karudeks.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis