Ta jagaski minuga oma aastate taha ulatuvat elu. Selgus, et rämpsuks ei pea kodutud end mitte ise, vaid selline on ühiskonna suhtumine. Neid nähakse näotute räpakollidena, kes pole osanud elada nii nagu on õige. Õige teiste jaoks!

Ometi unistasid nemadki kellekski saamisest. Ja neis unistustes ei tulnud otsida kohta, kus veeta öö. Ei tuntud piinavat nälga, hüljatust.

Meil korraldatakse riiklikke kampaaniaid abivajajatele, kuid kodutud nende hulka tihti ei kuulu. Miks? „Nad on ise süüdi,“ põhjendatakse. Küsimus, kas ja keda aidata, ei tohi sõltuda sellest, milline keegi välja näeb või kes on süüdi. Loeb teadmine, et nemadki on abitud ohvrid.

Ärgem heitkem neile põlastavaid pilke ega kõndigem tuimalt mööda. See teeb niigi haigele hingele veel enam valu. Meist keegi ei või olla kindel, et tema lugu ühel päeval rämpsuks ei peeta.