Kommentaar

Mart Soidro | Valimisseadus muutuvas ajas (5)

Mart Soidro, literaat, 30. november 2017, 18:02
Foto: TH
Vabariigi Valimiskomisjon tegi eelmisel nädalal ettepaneku vähendada riigikogu valimistel valimisringkondade arvu kaheteistkümnelt seitsmele. Iseenesest mõistlik ettepanek, sest 2015. aasta valimistel oli mandaatide arv ringkonniti juba väga erinev (näiteks Harju- ja Raplamaal 14, Lääne-Virumaal 5). Seitsme valimisringkonna puhul oleks neis kõigis saadikukohti 12-14.

Ettepaneku kohaselt jääks Tallinnas kolme ringkonna asemel kaks ja suursaared koos Läänemaaga moodustaksid ühe ringkonna Pärnumaaga. Järvamaa liituks Virumaaga ning Viljandimaa Võru-, Valga- ja Põlvamaaga.

Muudatused saaksid teostuda alles ülejärgmistel riigikogu valimistel – selles osas on poliitikud ja asjatundjad ühte meelt.

Valijad vahetasid elukohta

Juba järgmistel, 2019. aasta riigikogu valimistel saavad ühe mandaadi juurde Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine ning Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnad. Jüri Mõisa sajandivahetuse sõnum: „Tahate saada järjele, tulge Tallinna!” on leidnud järgijaid. Kui 1992. aasta riigikogu valimistel jaotati Tallinnas 24, siis 2019. aastal juba 31 saadikukohta. Kes aga ei pääse marjamaale, see saab vähemasti karjamaale. Nali naljaks, aga vaadakem arvudele veel kord näkku: veerandsada aastat tagasi oli Harju- ja Raplamaa 10- , 2015. aastal juba 14-mandaadiline valimisringkond.

Vaeslapse ossa on jäämas aga üks kunagisi suurimaid valimisringkondi Võru-, Valga- ja Põlvamaal. 1992. aastal läks seal jagamisele 11, järgmistel valimistel 8 mandaati. Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal oli pärast iseseisvuse taastamist 8 saadikukohta, millest praeguseks on alles jäänud veel 6. Et pilt veel ebavõrdsemaks ei muutuks, selleks tulebki muuta 1995. aastast kehtivat valimisringkondade süsteemi.

Valimisseadus pole püha lehm

Nagu Eesti sõudekoondise kunagine neljapaat, kus muudatusi teha ei tohtinud. Juba 1992. aasta riigikogu valimised ja modifitseeritud D'Hondti meetod näitasid süsteemis „teatavaid tõrkeid”.

Milles see seisnes? Nn Jüri Toomepuu efektis. Vanemad inimesed veel mäletavad USA armee kolonelleitnanti, kes 1992. aasta valimistel kogus Võru-, Valga- ja Põlvamaal 16 904 häält (3,9 mandaati). Tema tuules pääses riigikokku ka insener Toivo Uustalo 51 häälega. Viimane tulemus on seniajani omalaadne rekord. Tõsi, 1995. aastal osutus 37 häälega valituks Kadri Ottis, aga asendusliikmena ja kompensatsioonimandaadi alusel (oli KMÜ üldnimekirjas 39.kohal).

Pärast selliseid kurioosumeid kehtestati valimisseaduses üleriigiline künnis (5 % ringkonna mandaadist, ca 250-300 häält) ja ringkonnamandaadi nõue (10 %, ca 500-600 häält). Tagamaks kandidaadile suurema võimaluse ringkonnast sissepääsemiseks, suurendati ka valimisringkonna osakaalu üldnimekirja arvelt.

Tulemus? Kui 1992. aastal pääses üleriigilisest nimekirjast parlamenti 65 saadikut, siis 2015. aastal vaid 22. Ühelt poolt tingib selle eelpooltoodud matemaatiline abi, teisalt ka erakondade edaspidine oskus valimisnimekirju koostada. Viimastel valimistel pääses kõige väiksema toetusega riigikokku Lauri Laasi (407 häält), kes sai paraku parlamendis olla vaid 8 kuud.

Milleks lõigata saba mitu korda?

Võib tekkida küsimus, milleks meile üldse riigikogu valimistel on ringkondi vaja, teeks ühe ja üleriigilise? Kõik saavad anda oma hääle lemmikkandidaadile ja asi ants. Nagu Euroopa Parlamendi valimiste puhul.

Jõuamegi tagasi Jüri Toomepuu juurde. Aga võime rääkida ka Edgar Savisaarest (2015 – 25 057 häält ehk 4,05 mandaati), Andrus Ansipist (2007 - 22540 häält ehk 3,78 mandaati) ja Arnold Rüütlist (1995 – 17189 ehk 3,41 mandaati). Ja ärgem unustagem: häältemagnetid said need hääled ühes valimisringkonnas. Üleriigilise valimisringkonna puhul pole neid tulemusi ehk kohane kaheteistkümnega korrutada, aga mingi ettekujutuse me siiski nende eeldatavast häältesaagist saame.

Seega on mõistlik ringkondi vähendada, aga mitte drastilisel moel. Kõik parlamendierakonnad näikse nõus olevat, et valimisringkonnad vajavad muutmist, aga mis suunas? Mõne aasta eest tahtis reformierakond

ringkondade arvu hoopis kaheteistkümnelt kuueteistkümnele suurendada.

See tähendanuks 7-mandaadilisi ringkondi, kus kaks suurimat parteid ampsaksid enamuse õunast ja väiksematele jääksid vaid seemned (loe: riigikogus oleks kolm-neli erakonda). Nüüd näikse oravapartei ind olevat raugenud ja Lauri Luik leidis usutluses ERR-ile, et kiirustada ei maksa, sest mitu reformi korraga pole hea (22.11.2017).

Meie kaks kõige väiksemat parlamendierakonda (Vabaerakond ja EKRE) peavad millegipärast mõistlikuks kümmet valimisringkonda. Aga see näikse olevat rohkem uitmõte ja tähendaks üksnes poolt rehkendust (Virumaa taasühendamist). Kuidas aga tükeldada 14-mandaadilist Harju- ja Raplamaad, ei kujuta ma hästi ette. Aga tükeldada tuleks, sest ringkondades peaks olema enam-vähem võrdselt mandaate.

Kokkuvõtvalt. Kuigi me elame kosmoseajastul, ei peaks riigikogu tegelema kosmeetiliste parandustega. Vähemasti mitte nii olulises küsimuses nagu see on valimisseaduse muutmine.

5 KOMMENTAARI

n
nunuhh 30. november 2017, 19:18
Võibolla lõpetaks üldse selle fassaadidemokraatia etendamise ja jätaks valimised üldse vahele. Rahva arvamust niikuinii ei arvestata, vahet pole kas k...
(loe edasi)
k
Klux 30. november 2017, 18:42
Kosmoseajastu riigikogu pole siiski enamaks kui kosmeetikaks suuteline. Meenub nende kangelaslik ponnistus muuta presidendi valimise korda, mille alustasid Rosimannus ja Maruste juba 15 aastat tagasi. No lihtsalt pole välja tulnud muud ku Reinsalu huulepulgake tänaseks.
Loe kõiki (5)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee