Eesti uudised

Kaitse Kodu!

Alajahtumine - hiiliv surm 

Kaido Tamm, 30. november 2017, 09:43
Foto: Pixabay
Kui plaanid pakasega pikemalt looduses viibida, siis alusta õigest riietumisest, sest kulunud kõnekäänd ei valeta – pole halba ilma, on halb riietus. Halb riietus omakorda võib välja viia surmani alajahtumisse ehk hüpotermiasse.

Õige riietumise all peame silmas kihilist riietumist. Selle kontseptsioon on mõnevõrra keerukam põhimõttest "panen igaks juhuks rohkem riideid selga ja kui palav hakkab, võtan ära". Kihilise riietumise mõte on selles, et esimene, vastu ihu puutuv kiht juhib niiskuse ehk higi kehast eemale.

Tänapäeva tehnoloogia tagab ka märja materjali termoregulatsiooni. Näiteks meriinovillane annab sooja isegi siis, kui pesu on niiske ja märg. Sokke ja kindaid peaks varuma mõne paari lisaks. Eriti hea oleks kasutada termosokke, mis ei kogu niiskust endasse, vaid juhivad selle soki välispinnale, hoides jala kuivana ja õhu saapas soojana.

Termosokki ei saa aga asendada niimoodi, et tõmbad jalga nii palju sokke, kui saapasse vähegi mahub. Kui saapa sisu on väga tihedalt ja paksult täis, siis ei suuda keha saapasisest keskkonda ära soojendada ning väljast tulev külm jõuab lõpuks jalgadeni. Ka lõkkele ei tasu alati loota. Toiduvalmistamise protsess ja riietumine peaksid olema üles ehitatud selliselt, et ei pea arvestama lõkke võimalusega.

Naps ei aita

Kui külm hakkab siiski näpistama, kaotavad kõige kiiremini soojust keha väljaulatuvad osad, nagu kõrvad, nina, põsesarnad, sõrmed ja varbad. Tekivad lokaalsed külmakahjustused. Lokaalsele külmumisele aitavad kaasa vedelikupuudus ja väsimus, lisaks külmale ka tuul ja niiskus ning liiga ümber olevad esemed, näiteks liiga kitsad jalanõud, mis piiravad vereringlust.

Nahk muutub lokaalsel külmumisel kahkjasvalgeks ja puudutustele tundetuks, külmumise süvenedes kaob ka valutundlikkus.

Lokaalse külmumise korral tuleb võimalikult ruttu esmaabi anda ja inimene üles soojendada, sest külmumine võib põhjustada tundlikkuse püsivat kadumist ja kudede gangreeni.

Nii lokaalse külmumise kui ka üldise alajahtumise puhul on vaja tegutseda küll kiiresti, ent siiski rahulikus tempos. Sellega väldime koekahjustuste võimalikku süvenemist liiga kiire temperatuurimuutuse mõjul. Külmunud kohad võib asetada sooja vette (just sooja, mitte kuuma – vesi peaks olema 20–37°), tehes näiteks jala- või kätevanni. Külmunud kehaosa ei tohi panna tulise vee, ahju või muu soojusallika vastu, sest nahk on tundetu, seega põletusoht suurem ning järsk sulatamine on kudedele ohtlik. Olete ju tundnud valu, kui külmavõetud käed kuuma vee alla panete.

Vältida tuleks külmunud kehaosa hõõrumist lume või muu materjaliga – jällegi on oht kahjustada kudesid. Halb mõte on ka külmunud inimesele alkoholi pakkuda. Alkohol võib tekitada küll tunde, et keha soojeneb seestpoolt, kuid tegelikult laiendab see veresooni ning keha hoopis kaotab soojust. Nikotiin aga nõrgestab immuunsussüsteemi ja organism on viirustele vastuvõtlikum. Samuti ei tohi avada külmakahjustusest tekkinud ville.
Kui kehaosa tundlikkus taastub, siis ei teki ka külmakahjustust, vastasel juhul on aga risk verevarustushäirest tingitud isheemia kujunemiseks, mis võib lõppeda nekroosiga – amputatsiooni oht.

Üks viib teiseni

Lokaalne külmumine ei too tavaliselt endaga kaasa üldist alajahtumist. Üldine alajahtumine tekib eelkõige seetõttu, et vereringlus aeglustub külmaga – veri ei käi kehas enam nii palju ja kiiresti ringi. See aga alandab kehatemperatuuri, mis tänu termoregulatsioonile püsib muidu 37 °C lähedal.

Hüpotermia ehk alajahtumine tekib siis, kui kehasisene temperatuur jääb alla 35 °C. Erinevalt lokaalsest külmumisest puudutab alajahtumine juba kõiki organsüsteeme – tegemist on kogu keha aeglase jahtumisega väljastpoolt sissepoole.

Esmaabi sõltub hüpotermia raskusastmest. Mõõduka ja raske hüpotermiaga kannatanu vajab kindlasti haiglaravi. Äärmuslikult madala kehatemperatuuri korral (alla 28 kraadi) tuleb kannatanut abistada väga ettevaatlikult, vältides järske liigutusi. Liigsed või jõulised liigutused võivad esile kutsuda südameseiskumise.

Kindlasti tuleks vältida edasist alajahtumist, eemaldada märjad riided ja jalanõud, katta kannatanu soojalt (katmata pea ja kaela kaudu eraldub 50% kehasoojusest), kuid teda mitte soojendada! Järsk soojendamine soodustab rütmihäireid, mis viivad südame seiskumiseni.

Ajaloost on teada Napoleoni peakirurgi Larry täheldusi alajahtunud sõdurite kohta. Need, kes pandi lõkke äärde üles soojenema, surid kiiremini kui need, keda ei soojendatud!

Kerge või mõõduka (35–28 °C) hüpotermia korral on inimene enamasti reageerimisvõimeline ja lisaks eelmainitule võib rakendada kehatüve soojendamist soojakottidega. Soojendame kannatanut aeglaselt kaenla alt, kubemest, asetamata sooja otse nahale või jäsemetele (sel juhul perifeersed veresooned laienevad ja täituvad kehasse kogunenud verega, langetades tsentraalset kehatemperatuuri veelgi). Sooja jooki võib pakkuda siis, kui teadvus ja refleksid on adekvaatsed.

Tasub valmis olla enda ja teiste külmast päästmiseks, sest kõik märgid viitavad, et talv võib tulla külmem kui suvi.

Väheneb verevarustus jäsemetes
Külmas keskkonnas keskendub organism siseorganite kaitsele, mistõttu siseorganite verevarustus suureneb. Selle arvelt väheneb keha pindmiste kihtide verevarustus ja need hakkavad külmuma.
Süda peksleb
Keha võitleb – südamelöögid sagenevad ja vererõhk tõuseb.
Tekivad külmavärinad
Keha üritab lihaseid kiiresti pingutades ja lõdvestades sooja juurde toota, nii tekib külmast tingitud värisemine.
Nahk muutub kaameks
Keha pindmised kihid ei saa enam verd ja tõmbuvad valgeks.
Tekib vajadus urineerida
Et keha siseorganitesse voolab rohkem verd, toodab keha rohkem uriini. Sestap on üsna tavaline tunda külmumise varases faasis vajadust urineerida. Hilisemas faasis ei pruugi kannatanu aga enam põit kontrollida.
Liikumine on raskendatud
Kuna inimeste rasvakiht on suhteliselt õhuke, tungib külm läbi selle päris kiiresti lihasteni. Külmast kangeid lihaseid on aga märksa keerukam liigutada. Isegi kõige lihtsamad liigutused nõuavad suures koguses energiat. Energiavarude lõppedes pole liikumine enam võimalik.
Satud segadusse
Kui kehatemperatuur langeb alla kriitilise piiri, kaotavad aju ensüümid efektiivsust – tulemuseks on orientatsiooni kadu, segadus, hägune mõtlemine.
Tõmbud siniseks
Alguses kahkjaks tõmbunud nahapind muutub siniseks või mustaks. Inimene ei tunne neid piirkondi enam.
Südametegevus aeglustub
Organism nagu annaks alla. Alguses kiiresti tagunud süda lööb nüüd väga aeglaselt.
Tekivad hallutsinatsioonid
Kuna süda ei pumpa enam verd ringi endises mahus, saab aju vähem hapnikku. Hapnikupuudus põhjustab hallutsinatsioone.
Tekib amneesia
Aju hapnikupuudus toob kaasa tõsised mäluhäired. Selles staadiumis külmumissurmast päästetud inimesed tavaliselt ei mäleta, kuidas nad sellesse olukorda sattusid.
Rebid riided seljast
Surnukskülmunud inimesed on tihti heitnud riided seljast. Pole küll täpselt teada, miks, ent üks võimalikke seletusi on, et seni kramplikult kokkutõmbunud lihased lõdvenevad lõpuks, veri paiskub uuesti pindmistesse kehakihtidesse ning üle keha voogab kuumalaine.
Poed peitu
Paljude surnukskülmunute puhul on täheldatud, et nad on üritanud end suruda kuhugi väiksesse, suletud kohta.
Kaotad teadvuse
Südametegevus on juba nii aeglane ja vererõhk nii madal, et võimatu on püsida ärkvel ja teadvusel.
Organid lõpetavad töö
Elutähtsad organid lõpetavad üksteise järel töö. Saabub surm.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee