Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 87. koht: vabadussõjalaste liikumine (10)

Indrek Riigor, 29. november 2017, 00:01
Andres Larka – Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja riigivanemakandidaat aastal 1934. 
Aastatel 1929–1934 ametlikult tegutsenud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liit, tuntud ka vapsidena) on ehe näide demokraatia kriisi korral tekkida võivast äärmusliikumisest Eesti ajaloos.

Demokraatliku Eesti vabariigi poliitiline süsteem oli algusest peale ebastabiilne. 15 aasta jooksul (1918–1933) oli ametis 23 valitsust, mis tegi valitsuste keskmiseks ametisolemise ajaks üheksa kuud. Tulenevalt võimukorraldusest, mis oli liiga kaldu parlamendi (riigikogu) poole, oli Eesti poliitelus igapäevanähtusteks poliitikute omavaheline kemplemine („lehmakauplemine“), isikliku kasu taga ajamine ja valitsuskoalitsioonide pidev lagunemine. See viis riigivõimu maine rahva silmis väga madalale, mis kriisi ajal kasvas rahulolematuseks seni valitseva korra suhtes ning nõudeks kehtestada stabiilsust tagav riigikord.

Samal teemal

Kui puhkes majanduskriis (1930) ja sisepoliitiline kriis (1932), sekkus Vabadussõjas võidelnud sõjameeste majandusliku heaolu eest seisnud veteranide ühendus poliitikasse ja hakkas tegema propagandat võimule saamise nimel. Liikumine kasvas ligi 30 000pealiseks massiorganisatsiooniks, ühendades veteranide kõrval paljusid Eesti poliitilises süsteemis pettunuid. Üle Eesti organiseeriti vaatemängulisi kihutuskoosolekuid, millele eelnesid või järgnesid demonstratiivsed marsid ja tõrvikurongkäigud, kus liikmed kandsid vormi ja kasutasid tervituseks käesaluuti. Rahvale avaldasid sellised vaatemängud muljet. Vabadussõjalased suurendasid oma populaarsust veelgi kehtiva poliitilise süsteemi valju kriitikaga ja lihtsate, kuid raskesti täidetavate loosunglike lubadustega (nt „Toompea puhtaks!“).

Erakondade saamatuse ja vabadussõjalaste agressiivse vastupropaganda mõjul kukkusid 1932 läbi riigikogus rahvahääletusele pandud põhiseaduse eelnõud. 1933 esitasid vabadussõjalased rahvahääletusele enda koostatud põhiseaduse eelnõu, mis pidi Eestile tooma tugeva võimuga presidendi. Rahvas kiitis kolmanda põhiseaduse suure ülekaaluga heaks ja 1934 võis oodata, et vabadussõjalased võidavad valimised. Enne seda otsustas ametis olev riigivanem Konstantin Päts koos erukindral Johan Laidoneriga kehtestada kaitseseisukorra, võtta võimu enda kätte ja vabadussõjalaste liikumise keelustada.

On palju vaieldud, kas vabadussõjalaste liikumine oli Itaalia fašistide ja Saksa natsionaalsotsialistide n-ö Eesti vaste. Teatav sarnasus muidugi oli – vabadussõjalased nõudsid rahvuse (eestlaste) terviklikkust ja riigi militariseeritust, nad olid erakondade vastu ja rõhutasid juhikultust –, kuid on väga kaheldav, kas liikumisest oleks välja kasvanud fašistide või natside sarnane totalitaarne režiim.

Allikad: Mati Talvik „Vabadussõjalased“. ETV „Eesti aja lood“. ERR: 13.04.2008. Küllo Arjakas (koostaja) „Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008. Andres Adamson „Ka vapsid ise pidasid end fašistideks“. Postimees, 18.08.217. Varasemad valitsused. Vabariigi valitsuse veebikülg https://www.valitsus.ee/et/valitsus/varasemad-valitsused

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee